Katset ei tehtud küll päris asteroidi ega päris tuumapommiga, vaid väikese kivikese ja tugeva röntgensähvatusega.

Päris asteroidi ja realistliku tõrjevahendiga on katset juba tehtud. Kahe aasta eest sööstis NASA kapisuurune kosmosesond DART vastu 160-meetrise läbimõõduga asteroidi Dimorphos, mispeale see kalduski kursist kõrvale.

Kuid suuremate asteroidide jaoks on vaja tõhusamat relva. Tuumapommi on selleks relvaks pakutud juba pikemat aega.

Nüüd siis on Nathan Moore Albuquerque'is asuvast Sandia laboratooriumist ja ta kolleegid saanud hakkama niiöelda kontseptsiooni tõendava katsega, mis annab alust arvata, et tuumapomm võiks tõesti asteroiditõrjeks sobida.

Moore ja ta kaaslased võtsid asteroidi jäljendama vaid 12-millimeetrise läbimõõduga kivikese. Tuumapommi aseaineks oli Sandia laboris asuv maailma võimsaim röntgenikiirte allikas.

Just röntgenikiirguse näol vabaneb ka suur osa päris tuumaplahvatuse energiast. Lööklainet ega tulekera kosmoses ei teki, sest seal ei ole õhku.

Katses selgus, et tugeva röntgensähvatuse toimel aurustus katsekivikese pind. Aurustunud materjali juga andis alles jäänud kivikesele vastassuunalise impulsi, toimides seega justkui reaktiivmootor. Kivike sai sisse kiiruse 250 kilomeetrit tunnis.

Moore ja ta kaaslased sisestasid katses saadud andmed ka arvutimudelisse, mis näitas, et umbes ühe megatonnise tuumaplahvatusega saaks teelt kõrvale kallutada kuni nelja kilomeetrise asteroidi.

Pomm tuleks plahvatama panna asteroidist mõne kilomeetri kaugusel. Ja Maast mõistagi mitme miljoni kilomeetri kaugusel.

Moore ja kaasautorid möönavad ajakirjas Nature Physics, et asteroide on väga mitmesuguseid ja mõned asteroiditüübid, näiteks need, mis on lahtise kivihunniku moodi nagu eelmainitud Dimorphoski, võivad tuumaplahvatusele alluda mõnevõrra teistmoodi kui praegune katse näitas.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.