Koroonapandeemia peatamise peamise päästerõngana nähti koroonavaktsiini, mis tõi laiemalt esile nii vaktsineerimise olulisuse kui ka vastuolulisuse. Teadlaste seas tõstatus lootus, et see võib vähendada vaktsiinikõhklust – probleemi, mida Maailma Terviseorganisatsioon oli hinnanud üheks kümnest suurimaks terviseohuks ^{1; 2}. Paraku on uuringud näidanud, et sageli on uute vaktsiinide suhtes skeptilisus suurem. Kui nendega kaasnevad tõsised kõrvaltoimed või muud probleemid, võivad need mõjutada usaldust ka teiste vaktsiinide suhtes ³. Kas koroonapandeemia oli selles kontekstis pigem õnn või õnnetus?

Vaktsineerimine kui iseenda edu ohver

Vaktsineerimist peetakse üheks olulisimaks meditsiiniliseks saavutuseks, kuid paradoksaalselt on see edu viinud mõnes mõttes olukorrani, kus vaktsineerimise vajalikkus on hakanud ununema. Inimesed, kes pole varem kokku puutunud vaktsiinvälditavate haigustega, keskenduvad üha enam vaktsiinide võimalikele riskidele, mitte nende kasulikkusele. Paraku on see ohtlik suundumus, mis võib viia tagasi ajastusse, kus vaktsiinvälditavad haigused inimesi taas ohustavad.

Eestis on laste vaktsineerimise hõlmatus viimastel aastatel järsult langenud ⁴. Pandeemia ajal vähenes vaktsineerimine peamiselt seoses kodus viibimise korralduste, koolide sulgemise ja tervishoiuteenuste piiramise tõttu. Minu magistritöö tulemused näitasid, et osade lapsevanemate seas on aga suurenenud hirm vaktsiinide turvalisuse pärast ja süvenenud umbusk teaduspõhisesse meditsiini. Seda tõestasid muu hulgas intervjuud pandeemia ajal teise lapse saanud emadega. Nad tõid esile, et tervisekriisi vältel kogetud sündmused muutsid nende otsuse laste kavakohastest vaktsiinidest loobuda veelgi kindlamaks.

Koroonatõendid tõid ebaõigluse tunde

Laste kavakohasest vaktsineerimisest osaliselt või täielikult loobunud vanematega vesteldes selgus, et peamise tõuke andis selleks Covid-tõendite siseriikliku rakendamisega tekkinud tunne vaktsineerimise kohustuslikkusest. Lisaks tajusid nad kriisi lahendamisel valetamist ja sõnavabaduse piiramist. Skeptilisust võimendasid veel terviseekspertide vastuolulised sõnumid ja kahtlused suhete kohta ravimitööstusega.

Eeskätt kritiseerisid lapsevanemad arste, kes toetasid poliitilisi otsuseid nagu maski kandmist ja liikumispiiranguid, mille tõenduspõhisus ja rakendamise alused polnud piisavalt veenvad. Neid tajuti survestamise viisidena.

Samal ajal ei muutnud pandeemia laste vaktsineerimist pooldavate vanemate hoiakuid kuigi palju. Vastupidiselt tõid nad välja, et pandeemia suurendas usaldust ja austust meditsiinitöötajate vastu, pidades neid metafoorselt kangelasteks, kes päästsid eesliinil viirusega võideldes inimeste elusid.

Samas möönan siinkohal, et tegemist oli kvalitatiivse uuringuga, mille puhul ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Küll aga võimaldas kümne erineva vaktsineerimiskäitumisega lapsevanemaga korraldatud süvaintervjuudel põhinev uurimus selgitada välja vanemate kogemused ja tajud koroonapandeemiast, aidates sügavamalt mõista, kuidas on need mõjutanud laste vaktsineerimisega seotud hoiakuid ja arusaamasid.

Pandeemia süvendas polariseerumist

Kokkuvõtlikult said vaktsineerimist pooldavad vanemad pandeemiaga kinnitust kavakohaste vaktsiinide olulisusest. Vaktsineerimises kõhklevad lapsevanemad said kinnitust aga oma hirmudele. Seega tervisekriis mitte ei vähendanud, vaid suurendas usaldamatust teaduse ja meditsiini vastu. Colorados korraldatud uuringus leiti sarnaselt, et polariseerunud poliitika ja sotsiaalmeedia mängisid selles suurt rolli, tugevdades juba olemasolevaid hoiakuid ⁵.

Niisamuti peegeldus magistritöö jaoks tehtud vestlustest teatav eelhoiakutel põhinev vastandumine nii ametiasutuste suunas kui ka meediakanalite eelistustes. Niisiis võib öelda, et pandeemia oli laste vaktsiinidega hõlmatuse tagamise vaates pigem õnnetus kui õnn.

Käskude ja keeldude asemel tuleks keskenduda empaatiale ja dialoogile

Koroonapandeemia ajal rakendatud vastuolulised meetmed tõid kaasa olukorra, kus lapsevanemad tundsid, et nende isiklikke vabadusi piiratakse põhjendamatult. See süvendas nende vastumeelsust mitte ainult koroonavaktsiinide, vaid ka teiste vaktsiinide suhtes. Tekkis hirm, et riiklikud otsused ei pruugi lähtuda nende tervise ja heaolu huvidest, vaid poliitilistest eesmärkidest. See kõhklus põhjustas laialdasemat usaldamatust riigi, tervishoiusüsteemi ja meedia suhtes, mille mõju on tuntav veel kaua pärast pandeemiat.

Keskendumine empaatilisele ja toetavale kommunikatsioonile, mis arvestab inimeste erinevate hoiakute ja muredega, aitab usaldust tervishoiusüsteemi vastu tasapisi taastada. Lapsevanemad hindavad neutraalselt esitatud argumente, mistõttu tuleks vältida laitmist, hirmutamist ja demagoogiat. 

Ka immuniseerimisest keeldunud emad ja isad kardavad, et lapse vaktsiinikaitsest ilma jätmine võib olla vale valik. Hirm vaktsiini turvalisuse pärast on aga mõnikord lihtsalt suurem. Kuna kõigi lapsevanemate ühine soov on oma lapsi parimal võimalikul moel kaitsta, on oluline luua võimalusi, et nad saaksid tutvuda kontrollitud teabega ja arutada oma muresid arstide ja terviseekspertidega. Läbipaistev ja dialoogile avatud kommunikatsioon loob usaldust ja toetab lapsevanemaid teadlike otsuste tegemisel.

1. Dubé, E., & MacDonald, N. E. (2020). How can a global pandemic affect vaccine hesitancy?. Expert review of vaccines, 19(10), 899-901.
2. Harrison, E. A., & Wu, J. W. (2020). Vaccine confidence in the time of COVID-19. European journal of epidemiology, 35(4), 325-330.
3. Fitzpatrick, M. The cutter incident: how America's first polio vaccine led to a growing vaccine crisis. J R Soc Med. 99(3): 156.
4. Terviseamet. (2023). Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas, tabel NH10: 1-aastaste laste immuniseerimisega hõlmatus haiguse ja maakonna järgi (%).
5. Higgins, D. M., Moss, A., Blackwell, S., & O'Leary, S. T. (2023). The COVID-19 pandemic and parental attitudes toward routine childhood vaccines. Pediatrics, 152(5).