Koos oma venna Mart Jüssiga on ta jälginud Läänemere hüljeste käekäiku pea 30 aastat. "Osooni" 30. sünnipäevapeol märkis Ivar Jüssi, et hallhülge arvukus on selle ajaga ligi kolmekordistunud, 2000 isendi asemel leidub neid nüüd 6300–6400. "Hallhüljes on oma mõõnast üle saanud ja kasvab mühinal, kuigi see kasv on aeglustumas," kinnitas hülgeuurija.

Viigerhüljeste populatsioon kiratseb Eesti vetes aga endiselt. Suuresti seetõttu, et tegu on Eesti kliimamuutuste indikaatorliigiga. Mida pikemalt merel jääd on, seda paremini viigerhüljestel läheb. "Kui viigerhüljes imetab oma poega 35 päeva, peab olema stabiilne jääkate vähemalt 35 päeva. Meil on olnud aga selliseid talvi, kus jääd kohe üldse ei ole. Mõned aastakäigud ja vanuseklassid on vahele jäänud, asurkond vananeb," nentis Jüssi.

Vaata ka videost Mart ja Ivar Jüssi varasemaid ülesastumisi "Osooni" saates.

Seeläbi pole viigritel ka sellest palju kasu, et Läänemeri on elusolenditele otseselt mürgiste ühendite mõttes muutunud viimastel aastakümnetel oluliselt puhtamaks.

Hülgeuurija lisas, et viigerhülged täielikult Läänemerest siiski ära ei kao. Küll tuleb hakata neid vaatamas käia aga Rootsi ja Soome põhjapoolsemas osas. "Ei taha olla prohvet, aga kui sellised soojad talved jätkuvad ja korduvad, siis Läänemerest viigrid ilmselt ära ei kao, sest Botnia lahes on jääd küll ja seal arvukus tõuseb, aga meie Eesti ja Botnia lahe loomade vahel lävimist pole," viitas Jüssi.

Tulevikule vaadates pole ka selge, kuidas hakkavad mõjutama hülgeid Eesti vetesse rajatavad meretuulepargid. Ehkki neid on ehitatud näiteks Põhjamerre ja Taani vetesse, ei saa sealseid tulemusi otseselt Eestile üle kanda. "Me praegu uurime alles seda, kus need hülged käivad ja kas mõni ala on neile kuidagi olulisem kui kõik teised või mitte. Nii palju me teame, kuidas nad parkidele reageerivad, aga kuidas need kalastikku mõjutavad, seda me praegu öelda ei oska," selgitas hülgeuurija.

Humoorikamal noodil tunnistas Jüssi, et on oma elu vältel proovinud hülgeliha mitmel korral. "Esimene liha oli pärit Norrast, teine Soomest, kolmas Gröönimaalt ja neljas Kihnust. (Kihnu liha) oli küll maitsev, seda tehti kartulite peal. Samamoodi serveeriti sea Gröönimaal, kartul on ju teatavasti Gröönimaa põlistaim," muigas ta.

Helgemal toonil meenutas hülgeuurija ka kokkupuudet Rootsi kolleegiga, kellel oli kombeks välitööde ajal hommikuti teistele oma unenägusid jutustada. Ühel hommikul rääkis ta, kuidas Jüssi püüab sel päeval hülge, millega pole mitte midagi peale hakata. "Märgiseid oli toona üle, me oleks selle kõigile külge pannud. Isegi surnud hülgelt oleks saanud proove võtta ja ka sellest oleks kasu olnud. [...] Lõpuks püüdsimegi hülge, mille puhul tuli välja, et olime ta juba kahe päeva eest märgistanud. Temaga polnud tõesti mitte midagi teha," meenutas Ivar Jüssi.

Meeldejääva juhtumina tõi ta välja ka Venemaa vete lähedal elanud märgistatud viigerhülge, kes otsustas ühel päeval Vormsini ujuda, tegi seal ringi ja ujus seejärel tagasi Venemaa vetesse. Tänapäevani pole teada, miks loom seda teha otsustas. "Nad vahepeal ikka võtavad selliseid müstilisi rändeid ette. Inimesed ronivad ka muidugi heast peast vahel mõne mäe tippu," muigas Ivar Jüssi.