Fermi paradoksi eest võib vastutada tehisaru
Maaväline elu pole endast seni märku andnud lihtsal põhjusel, et tehisaru asub pärssima tsivilisatsiooni jätkuarengut enne, kui bioloogilised organismid oskavad selle ohtlikkust märgata, vahendab R2 tehnikakommentaaris briti astronoomi mõtteid Kristjan Port.
Nähes enda ümber elu ja selle eri vormide rikkust, tärkab loomulik küsimus elu võimalikkusest mõnel teisel planeedil kusagil kauges tähesüsteemis. Võib arvata, et küsimus on sama vana kui tsivilisatsioon ise. Viimasega seoses saame püstitada arutelule ajamärgi.
Mõiste tsivilisatsioon seostub linnade ja riikide arenguga. Ajamärk paigutub umbes 3000 aasta taha, kui Mesopotaamias tekkisid esimesed linnalaadsed kogukonnad. Pronksiajana tuntud perioodil arenes algne kirjutamine, kujunesid varasemast keerulisemad sotsiaalsed struktuurid ja praktikasse juurdusid põlluharimise traditsioonid.
Praeguseni kulgenud arengu tipuks võib pidada inimese töö kosmosesse ulatuvaid tulemusi. Ühest küljest õigustades uhkust saavutatu üle. Teisalt joonides alla, et sellest ei piisa olemaks külaline teistes tähesüsteemides. Mida asendavad fantaasia ja teaduslikud argumendid kauge elu võimalusest või võimatusest.
Teadus ei ole oma oletustes püha ega puutumatu. Teaduse peamine eelis teiste maailma seletamise katsete kõrval on kriitikale avatusega lihvitud ettevaatlikkus tähelepanekute üksikasjade ja seletustes peituvate vastuolude suhtes. Erinevalt alternatiividest julgustab just avatus kriitikale teadlasi pakkuma seni seletamatute nähtuste lahendamiseks ebatavalisi ideid. Teadmises, et kui idee autoril jäi midagi märkamata, siis teiste kriitiline vaade aitab leida vigu ja ekslikust ideest õppida.
Paremal juhul muutub idee tugevamaks, kui kriitika ise osutub ekslikuks ning uudne idee püsib kui seni parim seletus. Olles samal ajal teadlik, et millalgi võidakse koguda uusi tähelepanekuid ja tõendeid, mis sunnivad ka tänapäevaseid tõdesid ümber hindama.
Tõdemusega, et tõendite puudumine ei tähenda nähtuste puudumist, tuletatakse meelde, et kui meil pole millegi kohta tõendeid, siis see ei tõenda, et seda nähtust pole olemas. Puuduvad tõendid ja teadmised mõnest haigusest ei tähenda, et häda pole inimesi mõjutanud. Haigus oli kogu aeg olemas, aga meil lihtsalt puudusid vahendid selle tuvastamiseks.
Samamoodi ei tõesta maavälise elu tõendite puudumine lõplikult elu puudumist. Võib-olla pole me veel leidnud õiget signaali või pakkunud peituva tuvastamiseks vaatlusi õigele teele suunavat teooriat.
Teisalt, kui Maa oleks universumis elu ainuke asukoht, võiks seda pidada mitmel põhjusel positiivseks. See rõhutab muu hulgas inimkonna erilist vastutust koduplaneedi ja selle ökosüsteemide hoidmisel ning väärtustamisel. Teiste eluvormide puudumine võib vähendada ohtu, et meile saabuvad maavälised nakkavad haigused või invasiivsed liigid. Ainsa eluallikana võime olla ise kosmose uurimisel ja võimalikul koloniseerimisel julgemad, vähendades võimalikke eetilisi dilemmasid, mis tulenevad meie endi sekkumisest võõrasse ökosüsteemi.
Füüsik Enrico Fermi esitas kunagi küsimuse, miks hoolimata Linnuteel asuvate Päikesega sarnaste tähtede suurest arvust ja Maa-sarnaste planeetide võimalikust rohkusest pole leitud ühtegi märki arenenud tsivilisatsioonidest. Fermi paradoksina tuntud küsimuses võib näha üleskutset esitada ideid ja teooriaid tsivilisatsioonide eluea, tehnoloogiliste võimaluste, suhtlemisvõimete ja kasvõi meiega kohtumise valmiduse kohta.
Üks selline idee on nn Suure filtri hüpotees. Selles oletatakse, et evolutsiooniprotsessis tuleb ette olulisi nn filtreid, mis takistavad elul jõudmast planeetidevahelisse arenguetappi. Näiteks elu enda tekkeni, intelligentsuse kujunemise või teiste planeetide koloniseerimise võimeni. Oletus annab mõista, et inimkond on filtrid peaaegu läbinud ning seda tuleb pidada erakordselt haruldaseks ja õnnelikuks juhuseks. Või siis on just kõige keerulisemad filtrid alles ees, millest üheks võib osutuda tehisintellekt.
Manchesteri ülikooli astrofüüsik Michael Garrett pakkus teadusajakirjas Acta Astronautica laiemalt kaalumiseks oletuse, et nii meid kui ka võimalikke teisi arenenud tsivilisatsioone takistab planeetidevaheliseks kujunemast kõrgetasemeliseks arenenud tehisintellekt.
Autor pakub, et bioloogilised tsivilisatsioonid omavad vaid iseenda arengu kogemust. Seetõttu võivad nad alahinnata tehisintellektisüsteemide arengu kiirust, kuna need erinevad olulisel määral neile hoomatavatest ajakavadest. Senine bioloogiline areng ei valmista elu ette kohtumaks koduplaneedil elutu, kuid oluliselt kõrgema intellektiga. Taolise tähelepanematuse ja asjadest mitte-arusaamise tulemusel võib TI asuda pärssima tsivilisatsiooni jätkuarengut enne, kui selle kaitseks jõutakse reageerida. Seetõttu ei saavuta intelligentne elu ka koduplaneedilt lahkumiseks vajalikku pädevust.
Teadlane pakub esitatud analüüsi põhjal, et tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsiooni tüüpiliseks elueaks jääb alla 200 aasta. Pole teada, kas arenguhoog saab otsa tsivilisatsioonile mõistetamatu ohtliku protsessi käivitamise tulemusel saabuva katastroofi, omavaheliste konfliktide või muul moel vaimsete võimete atrofeerumise tõttu.
Nüüd tasub vaadata, mis meil olemas on. Omame teatud koguse arukust, arenemas on TI ja aega on jäänud vahest üle saja aasta ning siis on meil veel see käesolev hüpotees. Selle autor ei soovi pidada matusekõnet, vaid pakub, et aruka elu püsimine universumis võib sõltuda rahvusvaheliste meetmete ja tehnoloogiliste püüdluste õigeaegsest ja tõhusast rakendamisest.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"