Aeg-ajalt võiks fantaseerida riigist, milles elavad valitsuse sekkumisest sõltumatud, oma vabaduse üle uhked elanikud. Riigist, milles iga majapidamine on omaette kuningriik, tänavad looklevad pigem arvamuste kui läbimõeldud teede võrgustikuna ning majade ja aedade paigutusest sündinud mustrite taga näib olevat kunstnik, kelle eneseväljenduslikku puhangut valitsevad rohkem kapriisid kui mis tahes märgatavad põhimõtted.

Süvenev segadus kajastuks igas eluvaldkonnas, alates maksude maksmisest, mille nappus päädib laguneva keskkonnana, kuni vaidlusteni, mis lahenevad pigem karjumise kui mõistusega. Vähemalt seni kuni hakkab koitma, et ühine põlgus reeglite vastu on kahe teraga mõõk. Süveneb idee, et keegi pädev võiks sekkuda ja probleemid olematuks teha. Mõeldakse isegi, et see puuduv tegelane on oma puudumises isesüüdi. Juba pelk mõte millestki mõistuslikust tekitab aga kollektiivset vastupanu. Süvenevas kaoses rähklemiseks ammutatakse energiat vihast kõige targemaks peetava suhtes.

Hasartmängu huvilised võivad kihla vedada, et selles riigis on kõige levinum infotehnoloogilisi uksi avav võtmesõna "123456". Seda on lihtne meeles pidada, kuigi levinud arusaama järgi oleks seda kombinatsiooni rumal kasutada. Antud riigis elavad aga vaid targad. 3D-malest kuulnutena oma otsustes vabad indiviidid mängivad mõtetes kõigile kavalat trikki ja kasutavad ise "123456", sest seda ju keegi ei usuks.

Vaid pühendunutele teada avaliku saladusena on mainitud võtmekombinatsioon praeguseni laialt levinud. Wikipediast leiab 10 000 võrreldavat nutikat võtit. Mõned targemad peavad loetelu kuritegelikuks, sest nüüd saab avalikkus teada ka nende võtmesõna. Ülejäänute pead võib läbida mõte loeteluga oma tööd automatiseerivatest häkkeritest.

Tõele au andes on Vikipeedia nimekiri vaid tilk suuremas võtmeookeanis ja vaid midagi sellist, mis rohkem tähelepanu püüab. Koodimurdmiseks loodud populaarne ja avalikult saadav rockyou.txt loetelu sisaldab üle 14 miljoni unikaalse võtmesõna.

Mõtetes loodud näite, aga võib-olla ka mõne tegeliku riigi kodanikud ilmselt protestiksid, kui valitsus keelaks nõrkade võtmesõnade kasutamise. Maailmas on nüüd vähemalt üks riik, kus selline seadus kehtima hakkas. Selleks on Ühendkuningriik. Mõneti sümptomaatiliseks on sama teema aastatepikkune käsitlus paljudes riikides, kuid ilma tulemuseta.

Usutavalt peaks Euroopa Liidus midagi vastavat valmima alles kolme aasta pärast. Vaieldamatult on tegu ebamugava teemaga, milles tuleb teha valik on kodanikuvabaduste ja riigi sekkumise vahel. Selle teeks veelgi ebamugavamaks kodanike rumaluse ja laiskuse kombinatsiooni avalik tunnistamine.

Viimase vältimiseks on isegi Ühendkuningriigi seaduses põhirõhk infotehnoloogiliste seadmete valmistate vastutusel. Lõputu arv internetiga ühenduvaid nutiseadmeid jõuavad lõppkasutajani vaikimisi seatud populaarsete võtmesõnadega.

Võiks ju arvata, et ükski lapsevanem ei soovi väikelast valvava kaamera nähtavat edastada kogu maailmale, rääkimata videovoo jagamisest maailma halbade liikmetega. Võiks arvata, et lapse privaatsust kaitsev lihtne võtmesõna on üks esimesi asju, mis muudetakse turvaliseks. Vähemalt erinevaks sellest, mida võib kohata Wikipedias. Paraku nii ei juhtu. Elu lihtsustavaid ja mugavamaks muutvaid nutiseadmeid tuleb kodudesse, haiglatesse ja töökohtade iga päevaga juurde.

Põhjuseid hoolimatuseks on mitmeid. Ühele võimalikule osutas oma uuringute eest Nobeli preemiaga pärjatud Richard Thaler. Ta demonstreeris, kui olulise käitumusliku mõjuga on tingimus, milles lõppkasutaja peab midagi oma tahte väljendmaiseks tegema või talle pakutuga lihtsalt nõustuma.

Teadlane näitlikustas nähtust näiteks seoses organi doonorlusega. Mõtetes nõustuvad enamus inimesi võimalusega päästa neile vajaduse kaotaud organiga kellegi teise elu. Seda hetkeni, kui nad peavad näiteks elukindlustusel lisama linnukese vastavasse kastikesse. Doonoreid tuli hoogsalt juurde, kui vastav lahter oli juba täidetud ja kodanik pidi märkima, kui ta sellega ei nõustu.

Midagi sarnast kuvandub ka ühiskonnas, mille liikmed eelistavad, et riik ei sekkuks ega reguleeriks nende igapäeva elu. Nad isegi teavad, mis nende enda valikutes oleks hea ja kasulik. Ainult et nad jätavad selle tegemata. Nad jätavad muutmata kaitsetud võtmed ega tee ka midagi, kui riik sätestab vastava seaduse, millega enamus passiivselt nõustub.

Seda isegi juhul, kui vabadusi piiravate seaduste lisandumine kellelegi ei meeldi. Seaduse olemasolu kõneleb kodanike hoolimatusest, laiskusest ja rumalusest. Ent kas sellise seadus puudumine tähistab ühiskonda, mille kodanikud on hoolivad, ettevõtlikud ja nutikad?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".