Võrdlusena on internetikiirusi mõõtva Speed Testi andmetel Eesti keskmine kodune allalaadimiskiirus 81,25 megabitti sekundis. Üks terabitt on aga miljon megabitti ehk 301 terabitti sekundis on 301 miljonit megabitti sekundis. Teisisõnu ületab saavutatud rekordkiirus Eesti keskmist miljoneid kordi.

Isegi teenusepakkujast sõltumatult jääb tavaliste poes saadaolevate OM5 kaablitega saavutatav maksimaalne infoedastuskiirus sekundis 800 gigabiti piirile ehk briti teadlaste saavutatule ligi 400 korda alla.

Uus sagedusvahemik

Kiiret interneti edastatakse tavaliselt läbi kiudoptilise kaabli ehk valguskaabli, mis koosneb kimpudesse mähitud klaasist või plastikust valgusjuhtmetest. Kaabel koosneb sadadest sellistest kiududest ning selle infoedastusvõime on ka sadu kordi parem kui keskmisel soontega traatkaablil.

Suurbritannia Astoni Ülikooli teadlased kasutasid info edastamiseks tavalist valguskaablit. Seejuures kasutasid nad aga infrapunavalguse lainepikkusi, mis selleks reeglina rakendust ei leia.

Tavaliselt piirdutakse valguskaablites C- ja L-sagedusvahemikuga, mille puhul jääb kasutatava valguse lainepikkus 1530 ja 1625 nanomeetri vahele. Sellises vahemikus saab kõige stabiilsema ühenduse ehk kaotsi läheb kõige vähem andmeid. Võrdluseks jääb inimesele nähtava valguse lainepikkus 400 ja 700 nanomeetri vahele.

Teadlased proovisid katse jaoks aga S- ja E-sagedusvahemikku. Tegu on samuti infrapunavalgusega, kuid selle lainepikkus on väiksem – 1360–1530 nanomeetrit. Kui S-vahemikust on suudetud varem mõningase eduga kasu lõigata, siis E-sagedusvahemikus polnud suutnud insenerid varem stabiilset ühendust luua.

Võrreldes tavapärasemate sagedustega läheb seda kasutades tavaliselt kaotsi viis korda rohkem andmeid. Selle taga on valguskaablitesse sattuvav hüdroksüülrühmad (OH), milles infrapunavalgus kergesti neeldub.

Stabiilsema ühenduse jaoks ehitasid teadlased kaks uut seadet: optilise võimendi ja optilise tugevduse võrdsustaja. Neist esimene aitas signaali teatud vahemaade tagant võimendada. Teine jälgis aga iga lainepikkuse kanalit ja reguleeris vajadusel info edastamiseks kasutatavate valguslainete amplituudi. Neid tavaliste valguskaablitega lõimides õnnestuski S- ja E-sagegusvahemikus signaali nõrgenemist ja andmekadu märgatavalt vähendada.

Praktiline kasu

Teadlaste sõnul võimaldaks uute sagedusvahemike kasutamine juba olemasolevast fiiberoptilistekaablite võrgustikust rohkem välja pigistada. Viimane on aga hädavajalik. Ühelt poolt tõotab interneti vahendusel liigutavate andmete hulk lähiaastatel hüppeliselt kasvada. Täiesti uue taristu ehitamine on samas kallis ja võtab aega.

Tegu pole siiski rekordilise internetikiirusega. Värskeim maailmarekord sündis möödunud aasta novembris, kui Jaapani teadlased jõudsid 22,9 petabitini sekundis. See ületab Astroni Ülikooli tulemusest ligikaudu 75 korda. Samas ei kasutanud nad E-vahemikku.