Digiajastu avardas avalikku ruumi, kuhu pääseb jalutamise asemel läbi imaginaarsete akende – kodudes ja tööpaikades asuvate ekraanide kaudu. Digitaalne ruum – olgu selleks sotsiaalmeedia, blogikanded jne – on paik, kuhu kogunevad inimesed innukalt, et jagada killukesi oma isiklikust elust.

Sotsiaalse valideerimise, ühendumise, kuuluvuse ja mõnel juhul ka rahalise hüvitise soovidest kantud käitumine toob esile inimliku paradoksi, milles nähtavusiha võitleb privaatsuse vajadusega. Enamasti avaldatakse endast midagi, mida peetakse väärtuslikuks. Seejuures saab taolist sotsiaalset kapitali omakorda kasvatada pelgalt selle näitamisega.

Sellest osa on universaalsema väärtusega, nagu rikkus ja ilu. Leidub rohkesti nišilikumat, mille väärtust mõistavad vaid pühendunud. Öeldakse, et ühe inimese praht on teise varandus. Pole täiesti kindel, kuivõrd see ka siin kehtib, aga vähemalt võimaldab see öelda, et digitaalsesse avalikku ruumi paisatakse palju prahti, mida ise peetakse millegipärast väärtuslikuks. Prahihunnikust leiab pilte hommikueinetest kuni pildikesteni, mida tehti vaid endale teadaolevatel põhjustel.

Kergus, millega kõik see survestamatult ja koolitamata omaks võeti, kõneleb pikemast pärandist. Inimkond ei sündinud eile. Sotsiaalse valideerimise, ühendumise ja kuuluvuse ning mõnel juhul ka rahalise hüvitise vajaduse rahuldamisel on digitaalsest ajastust oluliselt pikem traditsioon.

Sestap pole midagi uut ka selles, kui digitaalsete jalajälgede rohkuses hakkab kunagine palav nähtavuse soov kahanema, asendudes sooviga kaitsta privaatsust ja avalikkuses levivat kuvandit. Tasapisi hakkavad koitma püsiva digitaalse kohaloleku tagajärjed. Arusaam, et iga postitus, säuts või jagamine aitab kaasa kustumatule võrguidentiteedile, sunnib paljusid oma digitaalsest ekshibitsionismist mingil määral tagasi tõmbuma.

Ennast kaitstes asutakse kõrvalnähuna seadma norme ja keelde ka teistele. Nihe on karm. Appi võetakse rohkem või vähem sanktsioneeritud vägivald. Meelemuutus pole ju pelgalt isiklik, muutuvad ka ühiskondlikud arusaamad ning normid.

Vana ja uue ajastu üleseks näiteks sobib juhtum, mis algas 1972. aastal, kui Maa elanik Lena Forsen lasi teha endast foto teadmises, et see avaldatakse meedias ja sai selle eest vastavalt tasutud. Aasta hiljem skaneerisid Lõuna-California ülikooli signaali ja pilditöötluse instituudi teadlased pildi digitaalsesse vormingusse. Pilti kasutati toona veel algusjärgus digitaalse fotografeerimise metoodika arendamisel. Muu hulgas lisati pilt teaduslikul konverentsil esitatud ettekannete kogumikku.

Sealt edasi juhtus midagi, mida tänapäeval tuntakse paremini viraalse postitusena, kui mõni sõnum, pilt või video levib viiruse nakkuselaadselt mööda ühismeedia kontakte. Kanalid olid toona piiratumad ja aeglased, piirdudes raadio, televisiooni, ajakirjanduse ja konverentsidega. Antud juhul oli lisaks tegemist ühiskondlikust vestlusest kaugele, arvutiteaduse nohikute maale jääva valdkonna sisemaailmaga.

Pildianalüüsi ringkondades levis 512-pikslise küljemõõduga Lena Forseni pildi kasutus, kuna sobis tänu detailide ja kontratside kombinatsioonile tehnilises mõttes suurepäraselt mitmesuguste ülesannete püstitamiseks. Ühtlasi pakkus pilt tehnoloogilistele lahendustele võrdlusvõimalusi ja kujunes teatud standardiks. Portreepildil kiikab lilla sulega kaunistatud kübaraga Lena üle parema õla vaataja suunas.

Lena lisas nimele foneetilistel põhjustel teise n-tähe. Edaspidi levis "Lenna pilt" tehnilise valdkonna erinevates publikatsioonides järgmised 30 aastat. Algupäraselt pildi teha lasknud ajakirja toimetus olevat korraks kaalunud, kas peaks koopiaõiguse rikkumise pärast IT-inimesi hoiatama. Kitsidus möödus, kui nad mõistsid, et tegemist on pildi positiivse rakendamisega. Viha pidamise asemel tuleks selle positiivset energiat isegi võimendada.

Selle tulemusel nad otsisid Lena Forseni üles ja aitasid tal osaleda rahvusvahelise Pildindusteaduse Seltsi 50. juubelikonverentsil. Elektroonika- ja tarkvarainsenerid nägid pildi asemel esimest korda Lenat reaalses kehastuses. Ta arvas ise, et konverentsist osavõtjad on teda tüütuseni palju näinud, aga see ei pidanud paika ja Lena osutus VIP-iks, kes jagas arvukatele fännidele oma autogramme.

Lena pilt täidaks enamuse kaasaegse digitaalse ekshibitsionismi kriteeriumitest. Naine demonstreeris pildil ilu kui universaalset rikkust ja pakkus seda vabatahtlikult kõigile vaatamiseks. Teadusajakirjades avaldatud pildile pole midagi ette heita. Juhul kui mõned inimesed poleks näinud Playboy ajakirjas avaldatud neljale leheküljele lahti volditavat originaali.

Aastal 2018 otsustas teadusajakiri Nature, et seal Lena näoga pilte sisaldavaid pildindusteaduse-alaseid uuringud enam ei avaldata. Äsja teatas rahvusvaheline elektroonikuid ühendava organisatsiooni esindusajakiri, et ka nemad ei luba enam selle pildiga analüüsitöid vastu võtta.

Reaktsioon on mõistetav. Teadlaste kasutatav igati sünnis pilt võib jätta mulje, nagu toetaks nad teaduslike sõnumite ridade vahel naise alastuse müümist. Taolise sotsiaalse tundlikkuse kujunemine võttis 50 aastat*.

Nüüd jääb vaid oodata, milliseks kujuneb suhtumine inimeste kuvandi suhtes, kes täna ennast avalikus ruumis müügi eesmärgil mitmel moel alastuses esitavad. Juhul kui keegi püüaks juba täna kõrvale vaadata, asutakse pahandama ja süüdistatakse neid kaasaegse majandusmudeli õõnestamises. Seejuures rajaneb kogu digitaalne ruum sõna otseses mõttes Lena Forseni pildil.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

* - Lena Forsen ise kutsus teadlaskonda oma pildi kasutamisest loobuma alates 2019. aastast 68-aastasena. "Ma lõpetasin oma modellikarjäär kaua aega tagasi. On aeg, et ma ka tehnoloogiasektoris pensionile läheksin. Me saame teha täna väikese muutuse, mis loob tulevikuks püsiva muutuse. Pühendugem minu kaotamisele," teatas ta toona.