Enamasti peetakse digiajastu mõjuks mõnede tööde kadu ja teiste muutumist vanamoodsaks. Arvutite ja automatiseerimisega aegusid lühikeses ajas mitmesugused ülesanded ja rollid, mis olid veel hiljuti tööjõu ja tööst rääkimise lahutamatud osad.

Sellega kaasnesid kasvav tõhusus, vaimse ja käelise piiril toimuva andmete sisestamise kui ka üldisema keha liigutamist eeldava töö vähenemine ning klientidega suhtlemist hõlmavate tegevuste vähenemine. Isegi peast arvutamist peetakse täna juba rohkem vanemate inimeste harjumuseks, kuis kooli saab hõlpsamini ühele poole kalkulaatori abiga.

Teisalt peab tunnistama, et töö koguhulk ei vähene. Seda on isegi juurde tulnud. Õigem oleks öelda, et töö iseloom muutus ja siirdus vabriku käelisemast vormist bürootöö mentaalsemasse malli. Ühtlasi lisandus töökohti, mis ei asu lõppkasutajatele midagi kasulikku valmistava või pakkuva väärtusahela sees ja mida vähemalt vanemas käsitluses võiks nimetada mittetootlikuks tööks. Need on suhteliselt hilisel ajal hüppeliselt kasvanud ametid, mida on vaja toimetama ümber mainitud väärtusahela.

Need tööd tulenevad seal toimetavate inimeste probleemidest. Olgu näidetena toodud juristid ja personalijuhid, keda on vaja, sest tööd teevad inimesed, mitte masinad. Vajadus nende erialade järele on kasvanud. Nihe töökohustustes kajastab tänapäevaste töökeskkondade keerukust, kus eriteadmised juriidilistes, töökorralduslikes ja inimestevahelistes suhetes on kujunenud ülioluliseks. Inimkond peab kohanema töö ja selle meetoditega, mitte vastupidi.

Arvutite ajastuga lisandusid veel teatud tüüpi mikrotööd. Need koosnesid enamasti reaktsioonidest, millegi uuesti tegemistest, juhendite lugemistest, vigade parandusest, arvuti taaskäivitamisest ja isegi arvuti peale karjumistest. Need põimusid argirutiinidesse nii sujuvalt, et jäävad praeguseni enamasti teadvustamatuks.

Arvutid on teadupärast kangekaelsed ega kohane inimesega, vaid vastupidi, inimene pidi kohanema arvuti kapriiside ja koostööeelduste jäikusega. Esialgu võib arvuti peale viha pidada, aga kuna selle kasutamisoskus oli ja on tänapäevani konkurentsieelis, vaibub protestimeel ja vaikides asutakse omandama nn arvutikasutamisoskust.

Eelmise sajandi 1970. aastatel sündinud ja praeguseks 50-aastaseks saanud personaalarvuti on jäänud olemuslikult samasuguseks jäärapäiseks ja kapriisseks, halbade kommete ja suhtlemisoskuseta masinaks. Muutusid inimesed ja kultuur, olles omandanud nii käitumusliku kui ka kehalise paindlikkuse.

Viimast tuleks võtta kirjanduslikus, mitte füsioloogilises mõttes. Kehaliselt on inimesed painduvust kaotanud, ent nende torsod on paindunud arvuti kasutamiseks sobivamasse, toolikujulisse, liikumatult umbes 70 sentimeetri kaugusele fokusseerivase vormi. Muutuste protsess nõudis inimeselt väikeseid, sageli tüütuid, enamasti unustatud või märkamatuid samme. See teine, inimese ellu kutsutud osapool on ju olnud järeleandmatu.

Nüüd oleme enesele märkamatult saabunud järgmise mikrotööde lisandumise ajastu lävele. Sarnaselt konkurentsivõimet ja isegi heaolu edendanud arvutiga kohanemisele peame demonstreerima käitumuslikku ja ka vaimset paindlikkust seoses robotite sisenemisega arenenud elukorraldusse.

Ühendkuningriigi ja Rootsi ülikoolide teadlased avaldasid uuringu tulemused, milles kirjeldasid, milliseid reaktsioone ja mikroliigutusi näeb inimeste kohtumisel robotiga. Uuringul on ka seos Eestiga, sest roboteid esindasid meiegi tänavatelt tuttav ja Eestis alguse saanud ettevõtte Starship kullerrobotid.

Robotile liigituvad nendega ühist teed jagavad asjad, nagu postid, ülekäigurajad, valgusfoorid või autod, fikseeritud või teada loogikaga objektideks. Nende suhtes peab robot näitama üles paindlikkust. Inimesed seevastu liigituvad tänava liikmeteks. Nemad on käitumuslikult keerulisemad. Selle asemel, et püüda neist lootusetult aru saada, rühib robot aga ettevaatlikult edasi, olles õppinud, et inimesed on üpris paindlikud.

Inimesed seevastu näevad neis suhteliselt kohmakaid ning kokkupõrkel vähemalt valu põhjustavaid ohuallikaid ja püüavad omalt poolt robottegelastest mööduda. Nõnda sooritavad nad väikeseid, endalegi märkamatuid manöövreid. See on füüsilises mõttes reaalne töö, isegi kui inimene ise seda tähele ei pane.

Mainitud töö ei murra kaela. Sellest pole isegi kasu kaalulangetamiseks ega kehaliste võimete arendamiseks. Neid tegevusi on vaja robotitega kohanemiseks. Tänaval vuravate kullerrobotite kõrval on paljudes kodudes õpitud kohanema robot-tolmuimejate ja robot-muruniidukitega. Nendega suhtlemisel mõnikord närvi minnes võivad olla koduseinad kuulda jubedaid ähvardusi. Seejärel võtab inimene end aga kokku ja teeb ikka nii, nagu robot tahab.

Nii see inimkond alla annabki! Robotid on asunud justkui vargsi konna keetma.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".