Saksa rongifirma loobus katsest leida endale uus Windows 3 spetsialist
Saksamaa riikliku raudteeveo ettevõtte Deutsche Bahn katse leida endale avalikult uus 1992. aasta Windowsi versiooni 3.11 haldav spetsialist lõppes fiaskoga, ilmestades inimeste karjamentaliteedist tulenevat kalduvust uskuda kõige uue võimsust ja vägevust, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Filmis "Blade Runner" otsivad inimestest politseinikud rahva sekka peituvaid inimeste tehislikke koopiaid ehk replikante. Äravahetamiseni inimese moodi tegelaste tuvastamiseks kasutatakse erinevaid teste. Nagu Voight-Kampffi testi, mille käigus registreeritakse subjekti spontaanseid füsioloogilisi reaktsioone emotsionaalselt provokatiivsetele küsimustele. Testi ajal jälgitakse silmade võpatusi ja pupillide laienemist, tärkavat põsepuna, sagenevat südame löögisagedust ja muutusi hingamisrütmis.
Test põhineb eeldusel, et vaatamata inimlikule välimusele ja käitumisele ei suuda replikandid inimese emotsioonide sügavust ja keerukust piisavalt hästi dubleerida. Täiendava kontrollina kasutatakse veel Boneli refleksikaare testi, millega püütakse tuvastada replikandi puudulikku empaatiavõimet. Võrreldakse ka jõunäitajaid ja otsitakse kehapinnalt tehnilisi markeeringuid.
Ulmekirjanik Philip K. Dick avaldas hiljem filmiks tehtud jutustuse 1968. aastal. Aasta hiljem korraldas valu põhjustava kuulekuse testiga kuulsaks saanud psühholoog Stanley Milgram eksperimendi, milles palus näitlejal peatuda New Yorgi tänaval, pöörata pilk üles ja vaadata hoone akent. Eksperimendi eesmärk oli registreerida möödujate reaktsioone. Peagi jäidki mõned inimesed seisma ja vaatasid samas suunas. Vaatajate arvu kasvades kasvas ka seisma jäävate möödujate hulk. Kõik vaatasid mitte midagi erilist nähes taevasse, pelgalt teisi matkides.
Milgram demonstreeris inimestele omast sotsiaalpsühholoogilist nähtust, mida tuntakse kõrvalseisja või sotsiaalse kinnituse efektina. Philip K. Dick võinuks rakendada seda palju lihtsamat testi replikantide tuvastamiseks. Inimesele omane tugev programm registreerib teiste käitumist kinnituse või tõendina, et ju siis on üleval midagi, mida tasub jälgida.
Lisanduvad inimesed oletavad, et rahvahulgal on rohkem teavet kui neil, mistõttu on neil raskusi peatumata jääda, et vaadata siis samuti teistega samasse suunda. Sellega muutuvad nad ka ise psühholoogilist nõidust põhjustava sotsiaalse magnetismi osaks.
Psühholoogiat tabas hiljuti paljude kuulsate eksperimentide kordamise kriis. Õigemini nende kordamatuse ehk piisava tõendatuse kriis, mis õõnestas usaldust levinud arusaamade suhtes. Rühma matkimise fenomen on leidnud aga korduvat kinnitust ja mitte ainult taevasse vaatamise katsena. Analoogset näidet kujutab reaktsioon ootamatult jooksma hakkavale inimesele, kes reageeris justkui nähtamatule ohule. Seepeale hakkavad ilma ühegi põhjuseta või tegeliku ohuta jooksma ka juhuslikud kõrvalseisjad.
Vahest ajakohasema analoogia pakub fomo: konstantne hirm magada maha mõni oluline sotsiaalne sündmus. Kuna tehniline keskkond võimaldab koguneda teineteist vaatama, sünnibki justkui ei millestki sotsiaalne sündmus. Seejärel piisab kellegi suvalisest liigutusest ja tekib infolaine, milles kõik osalevad, kuid kõrvalejääjad kogevad ebamugavust, kuigi just viimased on rumalast olukorrast pääsenud.
Teatud mõttes oleme kõik üheskoos kiirustamas ja taevasse vaatamas, juhindudes teiste käitumisest, mitte reaalsest vajadusest. Näiteks nutitelefonides on keskmiselt 80 rakendust. Ent 89 protsenti ajast leiab kasutust umbes 18 rakendust. Järelikult on üle poolte rakenduste ilmelt alla laetud sotsiaalse matkimise tulemusena.
Nähtamatu kaasuva arenguna lisandub põhivajadusi rahuldavatele tehnoloogiatele tarbetut ja kallist ballasti. Toote valmistajale on see kasulik. Lõppklient ei saa sellest aga oma rollis aru. Kuna kõik ju ostavad, tundub talle vägevam ja kallim asi lihtsalt kallimalt vägevam. Ühesõnaga, ta ise ka ei mõista, miks kõik peab olema kiirem, keerulisem ja kallim. Piisab usust, et teised teavad midagi, mida tema veel ei tea.
Nõiduse murdmiseks on vaja teistsugust eksperimenti. Vaja oleks karakternäitlejaid, kes etendaks stseeni reaalsest elust, milles näiteks kaasaegse riigi jaoks olulise kiirrongide ettevõtte personaliosakonna töötaja koostab tööpakkumise Windowsi versiooni 3.11 haldavale spetsialistile. Tema töö on tagada, et selles keskkonnas töötaks laitmatult kiir- ja regionaalrongide juhikabiini ekraanile kuvatava teabe rakendus, millega näidatakse juhile reaalajas rongi olulisimaid tehnilisi andmeid.
Hea teater ei eristu aga reaalsusest. Saksamaa riikliku raudteeveo ettevõtte Deutsche Bahn nimel avaldati 26. jaanuaril just taoline tööpakkumine. Esialgu mõeldigi, et tegemist on komöödiateatriga. Windows 3.11 pärineb aastast 1992. Raske on uskuda, et see on osake tehnoloogiarikka riigi modernse rongi kriitilisest infosüsteemist. Taoline teade võib mõjuda reisijatele hirmutavana.
Tegelikkus on vastupidine. Nagu öeldakse vana sõduri kohta, et ta on elus tänu tarkusele, on reisijale turvalisem, kui rongi juhitakse aastakümneid veatult töötanud tarkvaraga. Selle asemel, et joosta kaasa uuendustega pelgalt uuenduste pärast. See on päris kindlasti keerulisem, sisaldab rohkem mittevajalikke komponente ja on sellest tulenevalt riskialtim vähemalt seni, kuni pole läbinud võrreldavalt pikka ja põhjalikku testiperioodi.
Paraku on inimpsüühika programmis ammu teada viga joosta arutult kaasa, kui teised jooksevad. Töökuulutusest möödus paar päeva, kui uudis Windows 3.11 spetsialistist levis sotsiaalmeediasse, algatades emotsionaalse ja rahutu tõmblemise. Seepeale kuulutus eemaldati, teades ette, kuidas massid võivad enda huvide vastu asuda hirmunult Deutsche Bahni logo jõllitama.
Kui robotid soovivad tulevikus enda keskelt inimesi eristada, piisab Milgrami taevasse vaatamise testist.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"