Plastisööja bakter toodab ämblikusiidi
Loomi ei ole tänapäeval kuuldavasti enam väga viisakas jagada kasulikeks ja kahjulikeks, aga bakterite puhul ei pahanda sellise jaotamise üle vist veel keegi.
See on tore, sest nii on hea teatada Ameerika teadlaste saavutusest, kes on geenmuundamise teel loonud lausa mitmekordselt kasuliku bakteri.
Helen Zha ja Mattheos Koffas New Yorgi osariigis Troy linnas asuvst Rensselaeri Polütehnikainstituudist annavad koos kolleegidega ajakirjas Microbial Cell Factories teada, et nende bakter lagundab plasti ja toodab sellest biolagunevat ämblikusiidi.
Nende endi sõnul ei ole mitte keegi kunagi varem pannud ühtegi bakterit valmistama polüetüleenist mõnd kõrge väärtusega valgulist toodet.
Oma bakterite toodet nimetavad nad bioloogiliselt inspireeritud ämblikusiidiks, sest see materjal sarnaneb loodusliku ämblikusiidiga, millest ämblikud võrke koovad.
Teadlased loodavad materjali edaspidi kasu toovat nii tekstiilide ja kosmeetika tootmisel kui ka meditsiinis.
Ämblikusiid on pinge all peaaegu sama tugev kui teras, kuid kergem, sest ta tihedus on terase omast kuus korda väiksem. Bioplastina on ta ka veniv, mittemürgine ja biolagunev.
Polüetüleen aga, millest bakter ämblikusiidi teeb ja mida leidub laialdaselt näiteks kilekottides, veepudelites ja toidupakendites, olles ka plastsaaste kõige levinum komponent maailmas, laguneb looduses enam kui tuhat aastat.
Bakter nimega Pseudomonas aeruginosa on ka varasemast tuntud kui polüetüleeni sööja, aga Zha ja Koffas lisasid ta genoomi geeni, mis kodeerib ämblikusiidivalku.
Selleks, et bakter plasti töödelda suudaks, tuleb plasti siiski eelnevalt rõhu all kuumutada, et polümeerimolekulid juppideks laguneksid. Saadud pehmest materjalist saab bakter juba jagu ja muundab selle kolme päevaga ämblikusiidiks.
Siidist saavad inimesed siis edasi teha niiti või anda talle muid kasulikke vorme. Siiski, enne ämblikusiidibakterite tööstuslikku kasutuselevõttu tuleb teadlastel nende tootlikkust tõsta.
