Kõigi eluvormide ja talitlusliku keerukuse kõrgeima lae määrab energia kättesaadavus. Energia on elu eeldus ja ilma selleta poleks muutunud elavaks ükski mateerialiik. Energia võimaldab liikuda, võidelda, enamasti selle otseseks või kaudseks juurdesaamiseks, tagab suutlikkuse teenindada enda vajadusi ning on loomulikult vajalik paljunemiseks.

See, mida suudame teha, on piiratud erinevates allikates salvestatud energia tihedusega, nende allikate kättesaadavuse ja rohkuse, sekundis tööks kasutatava energia ehk võimsuse ning energiaallikate leidmise ja kasutamise efektiivsusega. Elu areneb ja paljuneb talle sellel hetkel saadava energia arvel, mille tõttu põhjustab paljunemisedu energiakriisi ja ületoodetud elu sureb välja.

Asjaolu sõnastas õpikutõeks 18. sajandil elanud Thomas Malthus. Demograaf ennustas, et populatsiooni kasv kipub alati ületama toidu tootmise tempot. Inimkond kõnnib pimesi Malthuse lõksu, nagu seda kutsuma hakati. Järelikult peaks asuma inimeste arvukust ennatlikult reguleerima.

Teise võimalusena tuleks panustada osa veel saadavast energiast ennetavalt energeetikaga, sh toiduga seotud innovatsioonile. Seda on ka nii edukalt tehtud, et Malthusele pühendatud osa õpikutes piirdub põgusa kommentaariga. Palju rohkem on innovatsiooni toetava sisuga õpikuid. Innovatsiooni edu peab jätkuma ja tempode kasv ületama rahvastiku juurdekasvu.

Vastasel juhul eraldatakse õpikutes Malthusele jälle suur peatükk. Veelgi hullem oleks, kui asutakse piirama inimeste arvukust. Ajalooõpikutest vastu vaatava põhjal teostatakse seda sageli diktatuuri ja sõdadega.

Seni loodame, et suudame uuendada olemasoleva energia tõhusama kogumise ja kasutamise viise, konkureerides samal ajal muu eluga, mikroorganismidest taimede ja loomadeni. Neid olemegi õppinud toiduks kasvatama ja kasutama, kaasates toidu valmimiseks üha suuremas mahus maast ammutatavat fossiilset kütust.

Sellega seonduvad probleemid sarnanevad looduses kasvava toiduga seonduvale. Naftavarud on piiratud ja nendekättesaamine üha kallim. Näiteks aastal 1919 võis ühele barrelile naftale vastava energiaga leida 1000 barrelit uut naftat. 1951. aastaks leiti ühe barreliga 100 barrelit musta kulda. Aastaks 2010 oli vastav suhe kõigest üks viiele.

Jah, energiaallikaid on teisi, ent nafta näide annab aimu energiahangete langevast tõhususest ja ähvardavast laest. Energiakriis toob ühiskonnas esile kõik hädad ning sunnib taanduma madalamale koostöö ja arengutasemele. Kriisidest õpitakse või surrakse välja.

Seni on midagi õpitud. Muu hulgas seda, et energia saadavust ja kasutamise tõhusust eeldavad ümberkorraldused kaasavad nii bioloogilisi, tehnoloogilisi kui ka sotsiaalseid protsesse ja eeldab nende koostööd. Uute allikate või suurema tõhususe tulemusel kasvav energia saadavus suurendab elava poolt hõivatud ruumi. Mida suurem on see ruum, seda kriitilisemaks muutub koostöö.

See toob tagasi toiduteema juurde. Toidutootmise üheks innovatsiooni suunaks on laboratooriumis kasvatatav liha. Võib-olla sildistataks poes seda liha meenutava materjalina, kuigi algsed rakud on pärit lihast. Eesmärk on toota liha maitse ja toiteväärtusega materjali ilma loomakasvatuse keskkonna- ja eetiliste probleemideta. Tehniliselt on tegemist lihase koeproovist isoleeritud tüvirakkude toitainerikkas keskkonnas kasvatamisega. Looduses teeb seda loom ise, hankides vajaliku energia, süües muid elu vorme, peamiselt taimi.

Laboris toimub kõik kunstlikumalt, ent rakkude ainevahetuseks on vaja enam-vähem sama päritolu bioloogilist toitainet. Seda loodetakse hankida eetiliselt ja suhteliselt kulutõhusalt võrreldes näiteks veisega, kelle abil muutub toiduvalguks vaid kolm protsenti söödast. Seevastu kultiveeritud liha tootmine kulutab sõltuvalt võrreldavast tootest kuni 45 protsenti vähem energiat, tekitab 78–96 protsendi võrra väiksema kasvuhoonegaaside heitkoguse, vajab 99 protsenti vähem pinda ja sellele kulub 82–96 protsenti vähem vett.

Kõik oleks hästi, kui jätta kõrvale tavapärase veiseliha tekstuur ja maitse. See pärineb elava looma liikumisest ja terviklikust ainevahetusest. Ent on veel üks takistus – nimelt poliitika.

Itaalia parlament otsustas laboratooriumis toodetava liha riigis keelustada, seades krõbeda trahvi kõigile, kes toodavad, müüvad, impordivad või valmistavad kultuurliha kasvõi loomasöödaks. Kuulsa toidukultuuriga riik soovib kaitsta oma toitu, toitumissüsteemi, säilitada suhteid toidu, maa ja inimtöö vahel, mida ollakse nautinud aastatuhandeid, kaitses otsust põllumajandusminister Francesco Lollobrigida.

Samm ei ole vastuolus ühegi Euroopa õigusaktiga, sest vastavaid tooteid ei ole veel ühelgi turul ja ühtegi taotlust pole Euroopa toiduohutusametile heakskiitmiseks esitatud. Suuremas pildis on huvitav, kui kaua suudab Euroopa taanduv rahvastik kaitsta vana toidukultuuri. Usutavalt siirdutakse mõnes kiire kasvuga arengumaas sööma laboriliha natuke varem.