Mida peate oma senise elu või karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Tunnistan, et ma tunnen ennast küllaltki ebamugavalt, kui ma pean iseendast rääkima või midagi oma erialasest tööst kuidagi eriliselt esile tõstma.  Aga vaieldamatult on motiveeriv ja meeldiv, kui mõni teadusartikkel mõnes mainekas rahvusvahelises kogumikus või ajakirjas äratab tähelepanu, leiab tsiteerimist või pakutakse edaspidiseks kaastööd.

Uskumatult hea tunne oli, kui pärast ligi 20-aastast järjekindlat uurimis- ja populariseerimistegevust sai võimalikuks Kagu-Eesti ristimetsade muinsuskaitse alla võtmine. See on eeskujulik näide, kuidas kultuuripärandi väärtustamine ja loodushoid ning erinevad huvigrupid saavad tulemuslikult koos toimida, mõningatest erimeelsustest hoolimata.

Olin meeldivalt üllatunud ja tänulik, kui minu rahvamedistiini-alane käsitlus "Igal hädal oma arst, igal tõvel ise tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini" (Varrak, 2013) nomineeriti 2014. aastal Eesti kultuuripreemiale või kui mulle 2019. aastal omistati Erik Kumari looduskaitse preemia laureaadi-tiitel. Samuti on mulle oluline, kui minu surmakultuuri-uuringutest on ühiskonnas kasu, puudutagu see siis matmiskombeid või elu väärtustamist.

Olen tänulik võimaluste eest vaimse pärandiga seotud teemadel kaasa rääkida rahvusvahelisel tasemel, seda nii teoreetilises kui ka rakenduslikus plaanis; võimalus teha sisulist ja mitmekülgselt koostööd erinevate akadeemiliste ja mitteakadeemiliste asutuste ja inimestega nii Eestis kui ka raja taga... 

Ja muidugi olen jätkuvalt rõõmus ja uhke, kui minu õpilased, magistrandid,  doktorandid on jõudnud eduka kaitsmiseni; kui näen, et nad on leidnud elus oma tee – nende tiivad on tugevad ja kannavad,  neist on saanud või saamas uus loov akadeemiline põlvkond, kellel on humanitaarteadustele ja ühiskonnale palju anda – nii Eestis kui maailmas laiemalt.

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Üks suuremaid väljakutseid 21. sajandil  jätkuvalt on teadusmõtte ja teadlaste usalduskrediidi suurendamine ühiskonnas.  Sellest on viimasel ajal ka piisavalt  palju räägitud. Paraku pole teadlastel võimalik anda üheseid ja lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele, mida ju teadlastelt oodatakse. On loomulik, et nii mõnigi kord  tuleb uute teadmiste valguses  teinekord ka suhteliselt kiiresti vananenud arusaamad ja tõlgendused ümber hinnata... ja nii mõnigi kord pruugi uuringutulemused kahjuks ühele või teisele osale ühiskonnast  meeldida.

Väljakutseks on kindlasti vaimse ja esemelise kultuuripärandi väärtustamine ja hoidmine, mis 21. sajandil, mil väikeste kultuuride ja keelte kadumine maailmakaardilt on valupunktiks kogu maailmas.  Nõnda nagu iga bioloogilise liigi hävimine vaesestab Maa liigilist elurikkust tervikuna, on nii paraku ka (väikeste) keelte ja kultuuridega. 

Eestikeelse kvaliteetse ja prestiižsse (humanitaar)kõrghariduse säilimine ja säilitamine on samuti arvestatav väljakutse samaväärselt akadeemiliste koolkondade, mõttesuundade ja diskursuste paljususe võimalikkusega  suhteliselt väikeses Eesti ühiskonnas. Kuidas hoida mõistlikku tasakaalu lokaalsel ja globaalsel teljel, seegi on väga suur väljakutse. Säästurežiimil ja projektipõhiselt rahastatav teadus ei loo alati just ülearu palju võimalusi teadusmaastiku uute ideedega rikastamiseks või  n-ö nišiteemadega tegelemiseks – väljakutse on teaduse rahastamine. Väljakutseks on teadustulemuste hindamine, uurimistegevuse eetika, teadlane ja tehisaru jne.  

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid olema nad argielus?

Ma pole sellele küsimusele vastates kaugeltki originaalne, neid mõtteid on ühel või teisel moel sõnastatud korduvalt varemgi, alates sellest, et kas ja kuidas ühiskond väärtustab õpetlast, kas ja kuidas hindab tema akadeemilist  sõltumatust ning tema poolt läbiviidud uuringute tulemusi, annab talle akadeemilise vabaduse ja õiguse küsida küsimusi.  

Pean oluliseks akadeemilise inimesena vajadust olla ühiskonnaga dialoogis, olla mõistlikul määral nähtav ning esindada ja panustada oma valdkonna edenemisse parimal võimalikul moel nii akadeemilise uurijana, riigiametnike hulgas, kõrgharidusmaastikul, loengutes-konverentsidel jne. Kindlasti oleks tervitav ja vajalik, kui need inimesed, kes on valitud rahvast esindama ja riiki valitsema, pöörduksid senisest sagedamini ka teadlaste poole, saamaks erialast asjatundlikku nõu ja soovitusi.  

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Akadeemiliste inimeste põhiülesanne on teaduse arendamine, teadustulemuste rakendamisele kaasaaitamine ning teaduse ja teadusliku mõtteviisi väärtustamine ja populariseerimine nii Eestis kui rahvusvahelisel tasandil.

Akadeemikutiitel loob võimalused senisest tõhusamalt edendada oma uurimisvaldkonda, milleks on kõige laiemas plaanis etnoloogia ja folkloristika. Unistan senisest suuremast interdistsiplinaarset koostööst erinevate uurimisvaldkondade vahel – loodusteadused, meditsiin, ühiskonnateadused... seda nii Eestis kui raja taga. Ja muidugi tähendab akadeemikutiitel vastutust, vastutust ja veelkord vastust – teaduse, Eesti riigi ja kõigi inimeste ees. 

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Marju Kõivupuu lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal biomeditsiini, etnoloogia ja folkloristika ning tehnikateaduste valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale 12 kandidaati. Uued akadeemikud valitakse 6. detsembril akadeemia üldkogu istungil. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada kaks kolmandikku üldkogul osalevate akadeemikute häältest.