Lektor viitas, et madalamal temperatuuril kulgevad paljud keemilised protsessid aeglasemalt. "Liitiumioonakus liiguvad elektronid ühelt elektroodilt teisele. Külm ei lase sellel juhtuda piisavalt kiiresti," selgitas Tölp. Nõnda on paljud laadimistehnoloogiad ehitatud üles ideele, et laadimine hakkab toimuma kõrgematel temperatuuridel.

"Ta päriselt kohe laadima ei hakka, vaid peab saavutama esmalt ligi 20- või 22-kraadise temperatuuri. Aku ei hakka seda laadima enne, kui see on piisavalt soe ehk laadija annab voolu nii palju, et see läheks soojemaks või ootab, kuni see jahtub õigele temperatuurile," selgitas Tölp. Sama põhimõtet rakendatakse mitmetes akutööriistades ja kiirlaadijates.

Arvestada tuleb sellegagi, et näiteks liitiumioonakud isetühjenevad külmas paari protsendi võrra kuus. Seeläbi võiks akutööriistad talveks kuurist tuppa tuua või hoida neid vähemalt plusskraadidel. Enne nende hoiustamist tasuks need ka täis laadida.

"Külmas seistes ei pruugi akuga midagi juhtuda. Kevadel ei tohiks aga võtta akuga tööriista otse külmast ja seda kohe laadima panna, see ei ole akule hea. Ka miinuskraadidega kasutamine on akule kehvem," lisas Tölp. Vedelate happeakudega võib juhtuda tema sõnul seegi, et need külmuvad tühjaks saades ära, misjärel pole selle akuga enam midagi teha.

Telefonide akude peavad tema sõnul külmas vastu palju paremini kui 10–15 aastat tagasi. "Tänastele telefonidele ei tee külm ka head, aga see ei ole nii hull kui vanade akudega. Kolleeg räägib ka, et pange telefon välistasku asemel põuetaskusse," soovitas Tölp