Teel harjumatusse puuduvad kulgemist häirivad hoiatusmärgid, kõrged tarad ja kuristikud. Kohale jõudes imestatakse kuidas, kogu tee paistis normaalne ja uus tärkas otsekui mitte millestki. Midagi sarnast juhtub siis, kui kohatakse kord aastas tuttavaid lapsi. Tema kõrval iga päev viibides jääks väikestest muutustest koosnev areng märkamata. Üllatus tabab, kui vahepealsel ajal ei lasta tähelepanu uniseks muutuda ning on võimalus märgata iga kord uut inimest ja tema muudetud maailma.

Olgu selle näitlikustamiseks toodud värsked juhtumused. Näiteks on inimestes hingitsev soov uskuda oma erakordsusesse. Vähemalt veel selles osas, mis puudutab kunstiliste elamuste loomist. Väidetakse, et suudetakse teha vahet sünteetilisel ja inimtekkelisel loomingul. Tees rajaneb rohkem emotsioonil, kui detailsemalt põhjendatud argumentidel. Väites on terake tõtt öeldes, et tehisliku eristamise anduriks ongi emotsionaalne tunnetus.

Isegi kui seda uskuda, peab kohtuma aga teisiti arvajate väidetega. Kõik, mida tehisintellekt teeb, rajaneb inimeste varasemale loomingule. Selle masinale pahaks panemine tähendaks absurdset enesekriitikat. Tehniline õppimisvõimeline platvorm mitte ainult ei kombineeri ega kopeeri inimese loodut, vaid järgib erakordse tähelepanelikkusega, millest koosneb asjades peituv inimestele meeldivus. Kui teaksime seda ise, valmiks ainult edetabelite tippe täitvaid teoseid.

Võtame näiteks muusikatööstuse. Ühe protsendi artistide kätte koguneb rohkem kui kolmveerand turul liikuvast rahast. Allesjäänud 99 protsendist loojatest umbes kümnendik jagavad allesjäävast viiendiku suurusest mõttelisest koogi enam kui poole. Ülejäänud 90 protsenti toodangut kuulatakse nii harva, et selle eest süüa ei saa. Muusiku elu pole eriti hea äriplaan. Seda puht matemaatiliselt kuigi emotsionaalselt on tegemist ühe toredaima elukutsega.

Öelduga arvestades ei saa muusikatööstusele innovatsioonipüüdluseid pahaks panna. Näiteks selle asemel, et kulutada ressurssi populaarse loo esitaja leidmisele ja motiveerides samas muusikute masse reaalselt saadavast tasust kordades rohkem pingutama, peaks majanduslikult ja moraalselt mõeldes arendama kehatuid virtuaalseid artiste. Ilma et keegi oleks pahaks pannud või protestinud, on filmides juba animeeritud lauljad esinenud. Nende loomine on olnud aga kallis ja neid sai kasutada vaid filmis.

Viie aasta eest ilmus Instagrami suunamudija Lil Miguela. Huvitav tegelane meelitas ligi tuhandeid huvilisi. Neid haaras peagi küsimus, kas tegemist on ikka inimesega. See oli aeg, kui inimeste usku elavasse asusid õõnestama tõetruud pildi- ja videotöötluse võimalused. Need polnud kättesaadavuselt ja võimalustelt võrreldavad praeguste tehisintellekti rakendustega ning teenindasid peamiselt rahakaid filmi- ja meediatööstusi.

Pärast mõnda aega vastustest kõrvalepõiklemist tunnistas Lil end robotiks. Hingetust olekust hoolimata mõjutab pelgalt ekraanil "elav" Lil inimeste tunnete maailma sedavõrd ulatuslikult, et tal on nüüdseks 2,7 miljon järgijat. Võtkem seda sammukesena harjumatu maailma poole.

Vahepeal "sündis" ekraanidest kubisevasse keskkonda veel mitmeid teisi virtuaalseid esinejaid. Tehislikel tegelastel puudub igasugune majanduslik, kunstiline ja ilmselt ka eksistentsiaalne huvi. See on nende päris inimestest loojatel, keda motiveerib robot-etlejaid looma ühekordne kulu, millega teenitakse tükk aega klõpsutulu. Ühtlasi hoogustus inimkonna testimine ja harjutamine sünteetiliste artistidega.

Positiivne kogemus julgustas muusikatööstust, mis asus eksperimenteerima tehisintellekti uuema põlvkonna võimalustega, et luua ajalistest ja muudest piirangutest vabu soliste. Üks selline digitaalne arstist kannab nime Noonoouri. Nukuliku välimusega neid-ilmutis laulab, tantsib ja liigub ringi liitreaalsuses, kus klõpsab pildikesi ilusast elust. Sõna "elu" kasutamise peale võib mõte korraks võpatada.

Ehmatus läheb peagi üle. Insenerid tegelevad kunstniku jätkuva lihvimisega inimestele vastuvõetavamasse vormi. Erinevalt end vähe ja vaevaliselt muutvatest inimestest võib pidevat kohandumist pidada virtuaalsuse põhiomaduseks. Sama tegelane võib erinevatel ekraanidel võtta erinevaid vorme, vastavalt vaataja käitumisest kogutud andmetele. Põhiline mõõdik on meeldivus.

Petaksime iseennast, kui väidaksime, et selline tulevik on võimatu, sest meile meeldivad teised inimesed. Sellega jätaksime märkamata raskused, mis saadavad meid teiste inimestega suhtlemisel, mil virtuaalsete tegelastega suhtlemisega pole meil üldse kogemusi. Taoliste tähelepanu takistavate silmaklappidega kulgedes jõutaksegi märkamatult ebatavalisse maailma.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".