Keskkonnaõiglus keskendub küsimusele, et kuivõrd õiglaselt või ebaõiglaselt on keskkonnamõju jaotunud kõigi elanike ja piirkondade vahel. Linnakorralduse jaoks tähendab see mitte ainult negatiivse keskkonnamõju peale mõtlemist, vaid ka seda, kui võrdselt on tagatud linnas ligipääs keskkonnahüvedele.

Üks hea näide on linna rohealad, millele vaba juurdepääsu tagamine on säästva arengu eesmärkide osa. Võrdne ligipääs rohealadele võimaldab linnaelanikel osa saada looduse hüvedest oma igapäevaelus, ilma linnast lahkumata. Eriti koroonapandeemia aeg ja sellega seonduvad piirangud tõid ilmekalt esile lähirohealade olulisuse linnas. Rohealad aitavad kaasa meie ja meie linnade tervisele, parendades linna keskkonda ja kliimat, toetades meie füüsilist ja vaimset tervist ning pakkudes linnaelanikele kogukondlikku ruumi.

Hiljutised uuringud* on näidanud, et ligipääs rohealadele ja nendega seonduvatele planeerimisprotsessidele ja -otsustele on ebavõrdne. Nõrgemas positsioonis on näiteks väikeste lastega pered, eakamad inimesed, ning kõik need, kelle liikumine on mingil põhjusel piiratud, ei pääse rohealadele nii lihtsalt ligi.

Samuti ka need, kelle häält on kaasamisprotsessides vähem kuulda. Haavatavate ühiskonnarühmade ebavõrdne kaasatus ja ligipääsetavus võib tekitada olukorra, kus just need ei saa osa linnalooduse hüvedest, kellel on seda kõige rohkem vaja. 

Mõeldes "õigluse perspektiivist" just nende haavatavate gruppide peale, muutuvad linnakorralduses keskseks nn "pisidetailid". Näiteks: kuhu lükatakse talvel lund, kas rohelise valgusvoori ajal on võimalik ka aeglases tempos tänavat ületada, kas pinke on piisavalt ja õiges kohas? Kas mürafoon lubab ka beebil magada, kas bussipeatused ja pargid pakuvad piisavalt varju suvekuumuse eest ka nõrgema tervisega inimesele, või kas avalike ürituste müratase lubab seal ka väikelastega perel osaleda?

Pidades silma meie igapäeva linnakorralduses ka kõige haavatavamaid gruppe, muutuvad linnad meie kõigi jaoks turvalisemaks, kaasavamaks ja kestlikumaks.

Bianka Plüschke-Altofi inimgeograafia- ja maasotsioloogia-alane doktoritöö Tartu Ülikoolis analüüsis ruumilist ebavõrdsust ja territoriaalset häbimärgistamist Eesti maakohtade näitel.

* - Tekstis viidatud uuringute kohta saab rohkem lugeda Bianka Plüschke-Altofi ja Helen Sooväli-Seppingu 2022. aastal ilmunud raamatust "Whose Green City? Contested Urban Green Spaces and Environmental Justice in Northern Europe".