Jah, just transistori, selle elektroonilise pooljuhtseadme, mida leidub üha piseneval kujul kõikides mikrokiipides, mis meie elu tänapäeval suunavad ja korraldavad. Täpsemalt öeldes saab transistoridega elektrilisi signaale võimendada või sisse-välja lülitada.

Kui aga tavapärane transistor on tehtud ränist, siis Isak Engquist Linköpingi Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid võimalusi, kuidas teha niinimetatud bioelektroonilistesse toodetesse sobivaid komponente.

Bioelektroonikas püütakse panna bioloogilised materjalid informatsiooni töötlema; Engquist ja ta kaaslased tahtsid muu hulgas uurida, kuidas valmistada puhtalt taimset elektroonikat.

Nad katsetasid mitme puuliigi puitu ja tõdesid, et kõige paremini sobis nende vajadusteks balsapuu. Balsapuupuit ehk balsapuit on tugev, kerge ja hästi immutatav.

Immutatavust läks vaja selleks, et lisada väikeste puitlaastude koostisse elektrit juhtivat plastmaterjali, olles sealt eelnevalt välja loputanud ligniini ja teinud balsapuidu hästi poorseks.

Seejärel asetasid teadlased kolm niisugust laastu üksteise peale, sest igal korralikul transistoril peab olema kolm põhilist osa — emitter, kollektor ja baas.

Laastude vahele seati ka üliõhuke tselluloosikiht; nii said valmis iga korraliku transistori jaoks hädavajalikud pn-siirded.

Keskmine laast, baas oli seejuures asetatud teiste suhtes põiki, nii et puutransistor tuli ristikujuline.

Siis lasid teadlased sellesse omaloodud elektroonikaseadmesse sisse 2,5 voldise pinge ja nägid, et seade hakkakski tööle.

Tõsi, töö ei olnud eriti kiire. Voolu välja lülitamiseks kulus tervelt üks sekund ja tagasi sisse lülitamiseks lausa viis sekundit. Küllap saab seadet soovi korral veel edasi täiustada, kuid praegu on vahva, et ta põhimõtteliselt siiski töötab.

Engquist ja kaasautorid kirjutavad saavutusest Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.