Viis mõtet väljaandes Mente et Manu ilmunud intervjuust:

• Praegu kasutatakse vegantoodetes palju palmi- ja kookosõli. Pärmi kaasabil saab puidujääkidest neile valmistada keskkonnahoidlikke aseaineid.
• Tulevikusuund on valmistada pärmide abil muidki erirasvu, mida tööstus vajab.
• Eesti molekulaarbioloogid valmistavad jääkidest ka kestlikku mööblivärvi. 
• Taimne toit vajab senisest maitsvamat rasvakomponenti, et inimesed seda meelsamini tarbiksid.
• Headel aegadel pole inimesed motiveeritud vähem liha sööma, ent toidukriisi ajal võib taimne toit võidukäigu teha.

Kahe aasta eest, kui teist sai tenuuriprofessor, ütlesite, et teie eesmärk on luua Tallinna Tehnikaülikoolis tugev kompetents orgaaniliste jäätmete bioloogiliseks väärindamiseks toidulisanditeks või söödaks kooskõlas ringmajanduse kontseptsiooniga. Kuidas sellega on vahepeal läinud?

(Muheleb.) Päris täppi on läinud. Ülikoolis oleme keskendunud tööstuslike kõrvalsaaduste väärindamisele. Teeme neist toidulisandeid kaladele, toidurasvu inimestele ja muudki. Kõige rohkem oleme töötanud puidusuhkrutega, aga testime ka põllumajandusjääke – põhku, toidujäätmeid. 

Oleme valinud kõige mahukamad kõrvalsaadused, mis Eestis tekivad, sellest puidule keskendumine. Eestis on suur puidutööstus ja me võiksime puitu muidugi rohkem väärindada – enamasti saeme selle palkideks ja viime välja, suur osa läheb ka lihtsalt kütteks. Selle käigus tekib lisaks saepuru, mida meie tahame väärindada enamaks kui lihtsalt kütteks.

Aasta tagasi asutasite oma teadustöö baasilt ka ettevõtte.

Jah, asutasin selle koos Brasiiliast pärit kaasteadlase Nemailla Bonturiga, kes tuli kuue aasta eest Eestisse järeldoktorantuuri. Meie ettevõte ÄIO on keskendunud toidu tootmisele mitmesugustest kõrvalsaadustest ja konkreetsem eesmärk on asendada mittejätkusuutlikud rasvad. Praegu kasutatakse vegantoodetes, aga ka mujal peamiselt palmiõli ja kooskosõli. Need tulevad kohalike kogukondade ja elurikkuse, sealhulgas vihmametsade arvelt ehk väga suure keskkonnahinnaga. Tööstused otsivad jätkusuutlikumaid ja tervislikumaid alternatiive ning meie püüame neile seda pakkuda.

See on väga ilus mõte, aga mismoodi saab saepurust toitu?

Esmalt lagundatakse biomass – põhk, saepuru või toidujäägid – selle koostisosadeks. Saepuru ja põhk koosneb enamasti kolmest asjast: ligniin ning puidusuhkrud tselluloos ja hemitselluloos. Meie oleme keskendunud hemitselluloosile ja kasutame seda toiduks mikroobidele, täpsemalt ühele pärmile. Selle pärmi arendas Nemailla välja oma doktoritöös ning see oskabki toota mitmesuguseid õlisid ja rasvu. 

Kui Nemailla meie uurimisgrupiga liitus, hakkasime seda pärmi edasi uurima ja töötasime välja metoodika, kuidas seda muundamist kõige tõhusamalt läbi viia. Nii et hemitselluloosist ehk puidusuhkrust tekib pärm, millest saame eraldada kasulikke koostisosi – õli, oomega-3-rasvhappeid, karotenoide või antioksüdante ja nii edasi.

Seega tegelikult on võti pärmis – saepurust saadud puidusuhkru asemel võib talle ka midagi muud sisse sööta?

Just. Meie pärmi väga tugev eripära on see, et ta suudab tarbida erinevaid toormeid. Me ei tahtnud kasutada selliseid suhkruid, mis sobivad ka inimese toiduks. See eriline pärm võimaldab meil keskenduda
sellistele toormetele, mida tavaliselt toiduks ei kasutata ja mis on mõne muu tööstuse jääkproduktid.

Kaasasite just miljon eurot. Millised on tulevikuplaanid?

Esiteks tahame näidata, et meie arendatud protsess on skaleeritav ka tööstusesse – see osa on praegu kõige lihtsamalt läinud, tundub, et skaleerub väga hästi. 

Teiseks: kuna tegemist on uudse meetodiga toitu tootmiseks, tuleb loomulikult ära tõestada, et kõik on inimesele ohutu. Sellega me praegu tegeleme. Euroopa Liit on toiduohutuse osas väga nõudlik – ja peabki olema. See on pikem protsess, kuid esialgu on kõik tulemused olnud positiivsed. Loodame, et takistusi ei tule. 

Kolmas teema on välja arendada uued ja veelgi väärtuslikumad tooted. Kui praegu suudame toota asendust palmi- ja kookosõlile, siis järgmiseks tahame toota oomega-3-rasvhappeid ja muid erirasvasid. Näiteks kui toidutööstus pöördub meie poole sooviga saada rasvu, millel on kindel sulamispunkt, viskoossus ja tervislikud omadused, siis peaksime olema võimelised neile pakkuma just selliste omadustega rasvu.

Ehk te suudate oma ilusat punast pärmi treenida ja taltsutada tegema just seda, mida tarvis?

Just. Programmeerime ta tegema seda, mida meie tahame.

Millised jäägid ja kõrvalsaadused tekivad, kui teie olete oma pärmi ära toitnud ja rasvad kätte saanud?

Järele jääb ligniin. See eraldatakse puidujääkidest juba alguses ja suunatakse muusse keemiatööstusesse. Veidi jääb alles ka tselluloosi ja meie pärm seda eriti ei tarbi. Kõik muu tarbib ta ära ja jäätmemassi, mida utiliseerida, meil ei tekigi. Tõsi, natuke tekib protsessi käigus CO2, nagu ikka pärmide töös. Tööstuslikult on idee ka see kinni püüda ja ära kasutada. See on sarnane protsess saia kergitamisele või õlle tegemisele: õllepruulimisel läheb ligi kolmandik odrasuhkrust CO2-ks ja nii ka meil.

ÄIO pole teie ainus teadustöö, mis teeb maailma rohelisemaks. Koos teiste teadusasutuste ja ettevõtetega otsite looduslikemaid lahendusi ka mööblivärvides. Millised on eesmärgid ja unistused?

See on suurem koostööprojekt kolme akadeemilise ja kaheksa tööstuspartneriga Euroopast ning eesmärk on asendada värvides fossiilsed koostisosad biopõhistega. Protsess on sama: otsime võimalusi neid koostisosi toota mikroobidega. Meie kasutame pärme ja programmeerime neid vastavalt soovile võimalikult tõhusalt tootma. Saksa suur keemiatööstus Evonik on sellest väga huvitatud, samuti IKEA, kes tahab meie biopõhiste värvidega oma mööblit värvida.

Me jälgime ka toodete elutsüklianalüüsi, kasutusea lõppu ja utiliseerimist. Suurprojekt hõlmab põhjalikke analüüse kogu protsessi täpse keskkonnajalajälje väljaselgitamiseks ja võrdleme seda tänapäevaste värvidega. 

Nii et kui IKEA värvib tehases oma mööblit teie värviga, siis teie teate kogu selle mööblitüki elukaare hinda keskkonnale?

Just. Mööblil on oma kasutusaeg ja analüüsis arvestatakse, mis sellest pärast saab.

Olen kuulnud palju räägitavat, et teadlase ja ettevõtja roll vajavad erinevaid, peaaegu et vastandlikke isiksuseomadusi. Kuidas teie teadustööst ettevõte sai?

Ma olen alati olnud alus- ja rakendusliku teaduse piirimail: mulle väga meeldib alusteadust teha, aga meeldib näha ka rakendusi ja olla neile lähemal. Praegu oligi võimalus näha ja näidata teistele nende biotehnoloogiliste protsesside, mida oleme välja arendanud, potentsiaali. On eraldi väljakutse viia protsessid laborist ettevõtlusesse ja see motiveeribki. Arendasime neid tehnoloogiaid ülikooli laborites juba neli–viis aastat. Tekkis küsimus, kas suudame selle kommertsialiseerida ja muuta inimestele kasulikuks rakenduseks. Siiamaani on kõik isegi üllatavalt hästi läinud: ootame, millal hakkavad tulema esimesed suuremad tagasilöögid.

Kas teist saab nüüd ettevõtja ja teadust te enam ei tee?

Ma arvan, et jään endiselt sinna alus- ja rakendusteaduste vahepeale. Ka ÄIO-s teeme 80 protsenti ajast teadust, meie eesmärk on välja töötada aina uusi ja uusi rakendusi. Osa neist skaleerime ja üritame tööstusesse viia, aga suurem osa aega kulub uute rakenduste väljatöötamisele.

Kes siis ettevõtet juhib?

(Naerab.) Eks me ise juhimegi. Kurb öelda, et mina ise satun laborisse vaid mõnel nädalal aastast ja enamuse ajast tegelen koordineerimisega.

Kas tahaksite laborisse tagasi?

Jaa… Mingil hetkel taipasin, et olen laboris pigem halb eeskuju. Seal on vaja võtta aega, kuid kui sul on pidevalt koosolekud, kaob aeg ära ja laboriasjad ei tule enam nii hästi välja. Tegelen palju ka bioinformaatikaga ja see on minu ajagraafikuga sobivam teadus. Seal saad ise kontrollida, millal ja kui palju uurimistööga tegelda – laboris mikroorganismidega töötades kontrollivad mikroorganismid, mida ja millal pead tegema.

Mis on järgmine asi, mida teadlasena tahate välja uurida?

Uurimisgrupis tegeleme ka väga põhimõtteliste küsimustega, näiteks kuidas toimib rakkude ainevahetus. Katseid tehes me näeme küll, et suhkrud lähevad sisse ja mingisugused ained tulevad välja, aga eesmärk on aru saada, kuidas see konversioon näiteks pärmirakkude sees täpselt käib. Metabolism raku sees on väga keeruline. Just rakkude ainevahetusest arusaamisega olen kõik oma 20 aastat teadlasena tegelenud. See töö jätkub.

Kui palju biojäätmetest tehtud taimerasvad maksavad? Rahas, maas, vees, energias, süsinikus, tervises…?

Oleme neid arvutusi teinud, kui palju me säästame CO2 võrreldes palmiõli ja muude alternatiividega ning võrdleme ka kogu taimset toodet, mitte ainult enda koostisosa. Kui võrdleme palmiõliga, siis selle soodsat rahalist hinda on keeruline saavutada, samas tuleb palmiõli puhul mängu suur keskkonnamõju. Isegi kui arvestame meie puidusuhkrutest toorme keskkonnajalajälje sisse, siis võrreldes palmiõliga on mikroobne tootmine mitu korda tõhusam. Kui võrdleme kookosõliga, siis eesmärk on tuua meie rasvade hind sellest madalamale.

Rapsiõliga ma aga ei võrdleks, kuna need rasvad ei asenda üksteist. Rasvad on  toidu koostisosana tavaliselt tahked. Meie eesmärk ongi toota tahket rasva näiteks vegantoodetesse: taimsetesse kotlettidesse, vorstidesse, juustudesse. Praegu ei maitse taimsed tooted kuigi hästi – ehkki on ka erandeid – ja see tuleneb tihti rasvadest. Rasvadel on toidus kriitiline roll, just rasvad annavad toidule hea tekstuuri ja suutunnetuse ja võimendavad head maitset. Kui aga kasutame näiteks taimsetes kotlettides rapsiõli, siis pannile pannes valgub rasv välja ja järele jääb kuiv valgutükk. Meie põhitoodang panustabki sellesse, et muuta taimsed toidud maitsvamaks ja samas tervislikumaks.

Kui võrdleme taimse vorsti jalajälge loomsega, siis enamasti on see üle 90 protsendi tõhusam nii maa- ja veekasutuse kui ka CO2 heitme poolest. Tervise poolt vaadates on konkreetselt meie toode sellepärast kasulik, et sisaldab suures koguses antioksüdante ja oomega-3-rasvhappeid. Erinevalt näiteks loomsetest rasvadest ei sisalda mikroobsed rasvad üldse kolesterooli.

Teie nimetatud tegurite kõrval on veel üks: toidujulgeolek. Nägime koroonakriisi ja Venemaa sõjategevusega, kuidas tarneahelad katkevad ja toiduhinnad lähevad üles. Kui toore ei ole sinu kontrollitav, siis kannatab toidujulgeolek. Meie üks eesmärke on võimalus üles ehitada kohalikku tootmist.

Tehast teil veel pole?

Tehast praegu veel pole. Üritame laboris tootmist skaleerida ja toodame renditud pinnal. Eestis pole kahjuks võimalust biotehnoloogilise tootmise skaleerimiseks – lihtsalt ei ole selliseid rendilaboreid ja -seadmeid. Aasta pärast teeme otsuse, kas hakkame ehitama enda tööstust või tehast. Praegu tahame toota [rasvu] kümneid ja sadu kilosid, et toodet eri valdkondades ja rakendustes testida. 

Millal me ÄIO tooteid poest ostma või sööma hakkame?

Oleme end suunitlenud business-to-business (ärilt ärile otseturunduse, toim) ettevõtteks, nii et toidupoest meie tooteid osta ei saa. Põhjus on mõju suuruses. Eestist ma sellist uuringut ei tea, kuid näiteks Ameerikas sisaldavad üle 50 protsendi kaubanduses olevatest toodetest palmiõli. Meie eesmärk on, et see vahetataks välja keskkonnasõbraliku alternatiivi vastu ja selleks võiks ju olla mikroobne rasv.

Meil on partnerite nimekirjas üle 35 ettevõte Eestist, Euroopast ja Ameerikast. Kohe, kui suudame midagi toota, saadame selle välja, et nad saaksid seda testida – pean silmas enamjaolt vegantoidu, aga ka kondiitritoodete ja kosmeetika tootjaid.

Räägime sellest, miks üldse on vaja saepurust toitu teha. Kui palju inimesi Maa ära toidaks, kui me sööksime edasi nii nagu seni?

Oleme juba piiri peal: võtame metsasid maha, et suurendada põllumaa pinda. See ei ole jätkusuutlik tegevus, sest süsinikubilanssi vaadates toodame seda juba tohututes kogustes rohkem, kui Maa suudab tagasi võtta, just mets aga on üks põhiline CO2 siduja. Ehk teisisõnu, vaatama ei peakski seda, kas Maa pinnal saab kasvatada piisavalt palju toitu – isegi kui saab, siis me ei tohi seda teha, sest see tekitaks atmosfääri veel rohkem süsinikku. 

Nii peame vaatama, kuidas saaks põllumaad kokku tõmmata, ilma et inimesed nälga jääks. Ligi 80 protsenti kogu maailma põllumaast kasutatakse praegu loomadele sööda kasvatamiseks. Kui muudame oma dieeti ja hakkame tarbima vähem loomseid valke, suudame põllumaa hulka juba tublisti vähendada. Peame arvestama, et üleilmne populatsioon järgmisel 20–30 aastal kasvab veel ja sellepärast peamegi leidma loomsele valgule tervisliku alternatiivi.

Kui 80 protsenti põllumaast kulub selleks, et toita loomi toitmaks omakorda inimesi, siis sellesama põllumaa rakendamisega otse inimeste toiduks kasvatamiseks suudaksime ära toita väga palju rohkem inimesi või vajaksime väga palju vähem põllumaad. Kui toodaksime näiteks taimseid valke, vajaksime neli korda vähem põllumaad, ülejäänu võiks olla mets, mis seob süsinikku. See on aga äärmuslik arvutus. Võime leida ka vahepealse variandi – vähendame loomset valku ainult 50 protsenti ehk ärme sööme liha iga päev, vaid mõni kord nädalas, ja juba on olukord palju parem.

Millised on kõige keskkonda kurnavamad toiduained?

Veiseliha ja lambaliha on kõige suurema keskkonnajalajäljega. Kana ja siga on pisut väiksemaga. Lihaga võrreldavalt valgurikkad on oad, mille kasvatamine on juba oluliselt keskkonnasõbralikum.

Täpsemalt: Our World in Data andmebaasi järgi tekib 100 grammi valgu tootmiseks 20–50 kg CO2 ekvivalenti lamba ja veise puhul; 5,5–7,5 kg CO2 kana või sea puhul ja vaid 0,44 kg CO2-te kaunviljade, nagu näiteks herneste või ubade korral. Nii et keskkonnamõju erineb kümnetes kordades.

Inimesed tahavad süüa ju liha. 

Juba praegu on üksikuid liha alternatiive, mis maitsevad väga hästi ja on tervislikumad, ning kui nad muutuvad ka odavamaks… Minu argument on: kui taimsed alternatiivid on maitsvamad, tervislikumad ja odavamad, siis mis põhjus on meil nii suures koguses hakkliha süüa?

See põhjus võib olla mõtteviis või harjumus. Uus ja tundmatu tundub hirmus ning "lihausku" inimene ei ole nõus proovima ja ehk ka tunnistama, et taimne on parem.

See muutus toimub võib-olla põlvkonnavahetusega, aga ma olen kindel, et see toimub. Praegu on taimsed alternatiivid ka kallimad või sama hinnaga mis kala- või loomafilee.

Ma ei pruugi otsida ka nii-öelda taimset liha, vaid teen lihtsalt köögiviljahautise?

See pole päris sama toiteväärtusega. Kui võtame lihtsalt mingi köögivilja, siis seal ei ole väga palju valku ning seda suures koguses süües saame liiga palju süsivesikuid. Hea valguallikas on näiteks oad, kuid eestlased ei ole harjunud nii palju ube sööma ega oska kuigi hästi eri toitudes kasutada. Seevastu lõuna pool kasutatakse neid mitmekesiselt ja palju. Liha alternatiive ongi vaja seepärast, et paljud on lihtsalt harjunud liha sööma – me teame, kuidas kotlette valmistatakse ja näiteks vorsti grillimist võõrapärase tempeh'ga (kääritatud sojaubadel põhinev Indoneesia roog, toim) juba ei asenda.

Tuleb välja, et lihtsam on õpetada üks pärm saepurust toitu tegema, kui inimest vorstist loobuma.

Ma usun, et see muutub põlvkondadega – inimest ja tema harjumusi on tõesti raske ümber programmeerida. Samas on kriisid need, mis seda kiiresti teevad. Loodetavasti ei tule kunagi toidukriisi, aga kui tuleks, siis ilmselt vaataksime ka oma toidutarbimise lihtsamini ja kiiremini üle. Kuni aga kõik on hästi, on raske motiveerida inimesi teisiti elama.

Naljaga pooleks: kui Eestis raiemahte piiratakse, siis kuidas see ÄIO toorainet mõjutab?

Otseselt ei ole meie raiemahtudega seotud. Meie eesmärk on kasutada kõrvalsaadusi ja kui seda tekib kõige rohkem puidutööstuses, siis me kasutame seda. See võib olla ka põhk või toidujäätmed. Pikemas perspektiivis on aga meie huvi kasutada toormena õhus leiduvat CO2.

Mismoodi?

Taimed ju tarbivad CO2 ja teevad puidusuhkruid. On olemas vetikaid, mis seovad CO2 oma kasvuks, ning baktereid, mis toodavad CO2-st bakteri biomassi või mingeid aineid. Teeme koostööd Tartu Ülikooliga, kus konkreetne labor tegeleb CO2 sidumisega ja toodab sellest lihtsamaid molekule, meie väärindame neid edasi rasvadeks. Samamoodi on võimalik pärme õpetada CO2 tarbima.

See, mida te olete välja mõelnud ja arendanud, on väga loominguline lähenemine toidule ja ressurssidele. Milliseid potentsiaalselt suure väärtusega asju me veel mõttetult ära viskame või põletame?

Tegelikult just see ongi olnud meie eesmärk – oleme teadlikult ja teaduslikult valinud kõige mahukamad kõrvalsaadused, mis Eestis tekivad. Osalesime RITA biomajanduse projektis, kus kaardistasime kõik Eestis tekkivad jäätmed. Sealt tuli väga hästi välja, et suurimad jäätmed on puidutööstuses, teisel kohal põllumajanduse kõrvalsaadused ja nende järel kõik muud.

Miks lõppeesmärgina liigume CO2 substraadina kasutamise juurde? Eestis me juba põletame prügi ja teeme sellest energiat, aga lisaks võiksime põlemisest tekkiva CO ja CO2 kinni püüda ja kasutada uuesti toormena kemikaalidele, toidule ja nii edasi. Siis ei oleks põletamine ühegi materjali lõpp, vaid hoiaksime kõik ringmajanduses. Selle poole me liigume. Taimed ju teevad seda, aga taimed on aeglased.

Kuidas veel saab baktereid meie kasuks tööle panna? Kas võiks mõne õpetada ookeanist mikroplasti sööma ning siis meile valgust ja sooja andma?
Söödame oma pärmidele ka plasti koostisosi. Tegeleme sellegagi, kuidas plasti lagundada ja uuesti kasutada. Tihti on probleem see, et kui on kasutatud eri materjale koos, siis nende lahkuvõtmine läheb liiga keeruliseks ja kulukaks. Siin on lahendus pürolüüs ning CO2 kinnipüüdmine ja taaskasutus.

Arvan, et CO2 ongi see, kuhu ringmajandus liigub. Mida tõhusamalt suudame seda tagasi ringlusse võtta, seda edukamalt me suudame ringmajandust arendada. Juba praegu on ettevõtteid, kes sellega tegelevad, neid tuleb aina juurde ja CO2 õhust eemaldamise hind läheb aina odavamaks. Kui selle õhkupaiskamise eest võetav tasu on kõrgem kui selle uuesti kasutussevõtmise hind, hakkame aina rohkem investeerima lahendustesse, mis suudavad seda tagasi võtta. Iga uue tehnoloogiaga on nii. Algul maksab selle väljaarendamine rohkem, aga kui me tahame selles suunas liikuda, peame sinna investeerima.

Te räägite justkui täiesti uuest maailmast. Olete kirjeldanud, et tee ÄIO-ni oli kuus aastat higi, verd ja pisaraid, ebaõnnestumisi ja uuesti ja uuesti proovimisi. Kuidas te uuenduslikus protsessis teate, millal tasub uuesti proovida ning millal on õigem loobuda ja midagi muud alustada?

See on huvitav küsimus. Eks ta nii ole, et kui väikesed edusammukesed kogu aeg toimuvad, tasub edasi katsetada. Minu loogika on selles, et mitte üritada mingit teemat oma lemmiklapseks teha ja seda elus hoida, pigem üritada projektid nii kiiresti kui võimalik läbi kukutada. Kui mõne läbikukutamine ei õnnestu, võtta see ja hakata edasi tegelema.

Rääkige mõnest õnnestunud läbikukutamisest.

See protsess käib kogu aeg, need on igapäevased asjad, mida sa testid. Näiteks otsides, millisesse rakendusse sinu arendus kõige paremini sobib. Enamasti püstitad mingi kaugema eesmärgi ja teid, kuidas sinna jõua, on palju. Sellise tee leidmiseks, mis töötab, tulebki hakata metoodikaid järjest läbi kukutama.

Kas võib ka olla, et olete valinud sellise eesmärgi, kuhu tegelikult ei viigi ühtki teed?

Loodusseadustest on raamistik enam-vähem teada, mis on võimalik ja mis mitte. Võib-olla on meie lõppeesmärk teada saada, kas on võimalik Eestis arendada biomajandust. Siiamaani tundub endiselt, et on. Küsimus on ka hinnas: naftat on suhteliselt odav pumbata, ent bioprotsessides tuleb esiteks tooret töödelda, siis luua mikroobid, mis suudaks seda väärindada ja nii edasi. Need on kõik eraldi sammud ja protsessid ning tuleb leida kõige tõhusamad viisid, noppida esmalt kõige madalamal rippuvad õunad ja teaduse arenedes liikuda järgmiste poole.

Eestis miskipärast ei ole biotehnoloogia väga arenenud ega levinud, ehkki eeldused on head – meil on ülikoolides välja õpetatud piisavalt molekulaarbiolooge. Seni on jõudnud vaid üksikud projektid laborist kommertslahendusteni. Nüüd on meil tegelikult võimalus IT-edulugu korrata rohepöördes. Öeldakse, et rohepööre läheb meile kalliks maksma, aga tegelikult see võimaldab meil Eestis välja arendada uue majandusharu, mida me peaksimegi tegema.

Andke mõni soovitus teadlastele, kes kaaluvad oma leiutise ise turule viimist, kuid ei kipu esimest sammu astuma või kõhklevad oma turuvalmiduses. 

Kindlasti peab olema sisemine usk projekti õnnestumisse ja motivatsioon sellega järgmised aastad pingsalt tegeleda. Alustavatest ettevõtetest 90 protsenti kukuvad läbi, seega poole vinnaga pole tõenäoliselt mõtet selliste projektidega alustada. Samas ei tohikski see olla teadlastele sund või ainus edukuse kriteerium. Ülikool vajab tugevaid teadureid ja õppejõude, kes on keskendunud just alusuuringutele ning uue põlvkonna ekspertide väljakoolitamisele

Siin peab alati olema tasakaal ja uute ideede ülikoolist välja saamiseks on ka võimalused oma tehnoloogia litsentsimise näol. Või siis tuleb otsida iduettevõttele tegevjuht väljastpoolt ülikooli ja osaleda projekti arengus tehnoloogiajuhina. 

Professor Petri-Jaan Lahtvee on kõik oma teaduskraadid saanud Tallinna Tehnikaülikooli matemaatika- ja loodusteaduskonnast. Ta on öelnud, et tema huvi ja kirg on kestlikud ja keskkonnasõbralikud lahendused toitainete, sööda, materjalide, kemikaalide ja ravimite tootmiseks. Alus- ja rakendusteaduse piiril mängiva professori laboris programmeeritakse mikroobe talitama nii, nagu inimestel parasjagu tarvis, ning uuritakse mikroorganismide metabolismi.