"Praeguse laevatehnoloogia juures parim viis kütuse ja keskkonna säästmiseks on kiiruse aeglustamine, aga laual on tohutult palju uusi tehnoloogiaid ja kütuseid. Oleme uskumatult huvitava ülemineku äärel. Pole ime, et Euroopa Liit rahastab ka sellist projekti nagu ekranoplaan, eriti kui tegemist on nüüd hoopis teistsuguse tehnoloogiaga kui 1990. aastatel – mootorite juhtimistehnoloogiast tehisintellektini," lisas Tapaninen.

Mida siis "lendavad laevad" endast õigupoolest kujutavad? Tegelikult nimetatakse neid ekranoplaanideks ehk lauguriteks või WIG-sõidukiteks. Need lendavad mere või järve kohal mõne meetri kõrgusel, lõigates kasu pinnaefektist.

Pinnaefekt on tõstetiiva ja selle all oleva fikseeritud pinna ehk maa või vee vastastikmängu tulemus. Kuna õhk suunatakse alla ja tiib avaldab sellele survet, toimib fikseeritud pind piirina, mis hoiab õhku kinni. Selle tulemusena tekib ekranoplaani alla "õhupadi".

Euroopas leidub palju veeteid, aga kaupade ja isikute vedamisel lennukite või laevadega on praegu paljudel juhtudel raskusi. Esimeste puhul valmistab probleeme kulud ja keskkonnamõju, teistel nende aeglane liikumistempo. Liiatigi on mõlematel suurel kiirusel madal energiatõhusus.

Ekranoplaanidel on kõik tavapäraste õhusõidukite eelised, kuid nad on energiatõhusamad ja keskkonnasõbralikumad nii oma süsinikujälje kui ka mürasaaste seisukohalt.

Hästi unustatud vana

Maailma kogu laevastik uueneb mõne aastakümnega, praegu veidi kiiremini. Nõnda tuleb Ulla Pirita Tapanineni sõnul vaadata igasuguste võimaluste peale.

Ekranoplaani idee kui selline pole sugugi uus. Neist esimene ehitati Saksamaal juba 1920. aastatel, aga leiutist arendati edasi Nõukogude Liidus. Riik tahtis ekranoplaane sõjamasinate ja -vägede transportimise jaoks.

"Kaspia mere koletis" oli pikem kui maailma suurim reisilennuk Airbus A380. Katsetes suutis see vedada 300-tonnist koormat, mil selle liikumiskiirus ulatus sadade kilomeetriteni tunnis. Viimane projekt jäeti pooleli 1990. aastatel.

Eesti ettevõte Sea Wolf lubas 2018. aastal, et varsti hakkavad sõitma Tallinna ja Helsingi vahel Venemaalt ostetud 12-istmelised ekranoplaanid. Laht lubati ületada 30 minutiga.

Kuidas selle äriplaaniga siis läks, seda Tapaninen ei tea, aga tema jaoks pole idee ekranoplaanidest kui sellisest aegunud. "EL-i neljaaastane projekt ei tähenda aga, et selle lõpuks käes oleks kasutuseks valmis ekranoplaan," märkis professor.

"Tegemist on alusuuringutega. Projekti jaoks on määratletud tase neli. Tase kümme tähendaks, et toode on tehniliselt valmis. Me ei sea seda eesmärgiks. Teeme esialgset ülevaatust. Parimal juhul see on üks samm edasi," lisas Tapaninen.

Ulla Pirita Tapanineni osa projektist on tasuvusarvutused ehk see, kuidas ärimudelid veetranspordi vallas toimivad. Lennutehnoloogia ja muu tehnoloogiline oskusteave tuleb teistelt partneritelt, näiteks Tampere Ülikoolist Soomest.

Kuigi hiiglaslik ekranoplaan, mis võiks kanda isegi veoautosid, ei kuule ulmevaldkonda, tasub lähtuda vajadustest ja neid üksteisest, ütleb Tapaninen.

"Seda, et kogu liiklus näiteks Eesti ja Soome vahel väga kiireks muutub, siis seda kindlasti ei tule. Veokitel on harva nii kiire, et nende jaoks oleks vaja praegusest kiiremat ühendust. Praegune viis jääb kahtlemata ka lõbureisijatele. Kiiruse ja hinna kompromisside kontiinumi teises otsas on siiski ärireisijad," sõnas Tapaninen.

"Tallinna ja Helsingi vahel on maailma kõige tihedam mereühendus kahe riigi vahel, koos Doveri ja Calaisiga. Sellel on muidugi potentsiaalid. Erinevaid reisijaid on nii palju, et see annab võimaluse mõelda erinevat tüüpi kontseptsioonidele," lisas professor.

Tasakaalu ei tule otsida ainult kiiruse ja hinna vahel. Ka keskkonnaküsimused muutuvad järjest tähtsamaks. Tapanineni arvates tasub uurida, kas ekranoplaan on üks lahendustest.

"Siin muutub keskseks riigi roll. Ka meie projektil pole erainvestorit. Neid tekib vaid siis, kui nähakse, et sellel on majandusliku tulevikku. Eestis ega Soomes pole ju muud alternatiivi, kui joosta kiiremini tehnoloogia vallas. Loodusvarasid on vähe ja tööjõud pole odav. Sellepärast peame meie teadma midagi natuke rohkem kui teised," rõhutas Ulla Pirita Tapaninen.