Muinasjuttudes algab süžee tihti sellega, et lugeja poolehoiu teeninud peategelane kohtub loomaga. Muinasjutumaailmast korraks välja astudes, loom on olnud inimese jaoks keegi, keda peab pelgama. Peamiselt tema ettearvamatu ja mõnikord rumalana näiva käitumise tõttu. Koos loomaliku jõu, teravate hammaste või mürgiga võib ta inimelu otseselt ohtu seada.

Umbes sama võib näha masinate puhul, mistap on masinatele kleebitud mitmeid hoiatusi. Hoia oma sõrmi, ära vajuta teatud nuppe jne. Ühesõnaga, kasuta sulle antud mõistust, kuna masinal seda pole. Masin töötab küll reeglipäraselt, aga kuis sel puudub aru, ei pehmenda mehhanism inimese tehtud vigu ega hoiata kasutajat võimaliku ohu eest. Koos masina keerukusega vigade tõenäosus vaid suureneb.

Muinasjutus juhtub lugejaga midagi imelist hetkest, kui selgub, et äsja veel reflektoorset ettevaatlikkust esile kutsunud loom oskab rääkida. Kõnevõimeline lõvigi ei tundu enam nii hirmus. Tähelepanelikum vanem võib teinekord märgata suurte silmadega fantastikasse süvenenud pisikeses lapses hingepeetuse lõpetavat kergendusohet.

Silmadest rääkides arvatakse, et erinevalt teistest loomadest täidavad inimese ebatavaliselt suured silmavalged olulist suhtlemisülesannet. Kontrastsel valgel taustal tulevad hästi esile värviline iiris ja silma jõudva maailma infovoo doseerimiseks suurust muutev pupill. Silmad peegeldavad vaate suunda, fookust ja isegi meeleseisundit. Näiteks vestluse ajal silmakontakti vältiva ja kõrvale vaatava inimese sõnumiks on soov olla mujal ning soovimatus vestluses osaleda.

Põhjuseid selleks võib olla palju. Alates üleolekust või allaheitlikkuseni, sotsiaalsest ebamugavusest hirmuni ja vastikuse või psüühikahäireteni. Suured, tühjusesse vaatavad silmad võivad kõneleda keskendumisest antud hetke.

Seda võib siis näiteks välja lugeda muinasjuttu kuulava lapse vaatest, sest inimeste sisemise elu rikkus tungib päevavalgele tema näoilmes ja eriti silmavaates. Teised inimesed oskavad seda siis teatud tõenäosusega lugeda, kuivõrd nende kogemused ja käitumised omavad palju ühist. Mida lugeda välja aga roboti pilgust? Neile valmistatakse suured silmad mitte nägemiseks, vaid signaliseerimaks ohutust, lapselikku siirust. Järgmiseks püütakse kujundada masinale suhtlust edendavat silmavaadet.

Rootsis Lundi Ülikoolis läbiviidud ühe taolise inimese ja roboti vahelise suhtluse uuringute käigus avastati tehniline viga. Uurimise all oli roboti silmavaate mõju inimeses tajutavale usaldusele. Nagu masinatele omane, esines keerulise roboti silmavaate juhtsüsteemis vigu, mille tulemusel suunas see aeg-ajalt pilgu inimese jaoks imelikku asendisse. Uuringu korraldanud teadlased oletasid, et veajuhtumid kajastuvad usaldust puudutavate näitajate langusena.

Testimaks kuivõrd masina pilgu mulje sõltub kontekstist, korraldati roboti vaatele rajatud eksperimente mitmesugustes olustikes. Usaldus kõikuski vastavalt testide kontekstile, tehniliselt vigaste vaadete puhul vahet aga sisse ei tulnud.

Oodatult üllatav tulemus vajas teadlastelt lisatööd ehk nuputamist. Lõpuks tajuti, et kõikides testiolukordades oli ühine tunnus roboti esitatud lühike kõne. Uue tärganud hüpoteesina asuti testima, kas roboti kõnevõime võis trumbata usaldusredelil vildakat silmavaadet.

Kõnevõime kajastab intellekti ja teadupärast lähtub usaldus teisele osapoolele omistatud arukusest. Nüüd kontrolliti oletust varasema eksperimendi uuendatud variatsiooniga, jättes roboti kord tummaks või lastes sel rääkida. Ilmnes, et tumma roboti puhul mõjus imelik silmavaade kontakti usaldusele kehvasti. Masina aegajalt imelikuks muutunud silmavaade õõnestas oletatavat mõistuslikkust.

Kõneleva roboti jutt sisaldas üht-teist sellele näidatud objektide kohta, aga mitte midagi väga nutikat. Sooviti, et nähtus oleks kõnevõime ise, mitte selles edastav mõju. Paarisaja suhtleja näitel uuriti, kuivõrd tajusid nad robotis oletatavat elujõudu, meeldivust ja usaldusväärsust.

Silmavaates veatuid kõnevõimelisi roboteid peeti kõige usaldusväärsematemaks. Juhul kui väheke hullu pilguga robot oskas rääkida, peeti sedagi veatu pilguga koopiatest peaaegu sama usaldusväärseteks. Seega on kõnel suhtluses märgatav roll usalduse kujunemisel.

Ühtlasi õpime iga väikese sammuga midagi ise endast ja robotitest. Suuremat kasu saavad sellest ilmselt robotid. Esialgu toimetame enda huvides, luues mugavuse nimel meid teenindama vähem hirmutavaid roboteid. Hiljem, kui robotid peaks saavutama iseseisva mõtlemisvõime, muutub olukord põnevamaks. Seda küll vaid praeguses vaates, sest tulevikus oskavad nad meiega manipuleerida ja me ei hoomaks nende kava meilt võim üle võtta.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".