"See ilmselt oli praegu üks väike õnnetu pööre Taani väinade juures, mis ta Läänemerre tõi," ütleb Jüssi juhtunu kohta. Morskasid satub kas Läänemerre või vähemalt selle suudmesse umbes kord aastakümne jooksul ehk liiga haruldased külalised nad merebioloogi sõnul pole. Küll aga on haruldane see, et morsk Läänemeres nii kaugele lõunasse ujub.

"Tänavune morsk on üks emane ja väga väärikas eas vana loom," kirjeldab Jüssi. Looma vanust ja väärikust reetsid tema tohutu suured kihvad. Morsaemanda teekonna võiks merebioloogi sõnul suisa kaardile märkida: esimesena nähti teda Norra rannikul ning sealt edasi juba Taanis, Saksamaal, Kaliningradis, Leedus ja Lätis. 

"Minuni jõudiski viimane vaatlus Irbe väinast, päris Läti põhjatipust, mis on vastu Sõrve säärt," meenutab Jüssi: "Siis ma ütlesin, et meil Eestis on ka aeg morsk ära vaadata, aga Eesti ta ikkagi läbis nähtamatut ja ilmus välja Soomes." 

Mudase põhjaga lomp ja täielik lõks

Merebioloog oletab, et seekord sattus morsk Taani vetesse mööda rannikut liikudes ja toitu otsides, kus ta tegi vale pöörde ehk keeras Läänemerre. Morsk toitub valdavalt merepõhjaloomadest: molluskitest, karpidest ja krabidest. Ookeanis leidub neid kõiki ohtralt, kuid Läänemeres jääb valik kesiseks. "Läänemerel pole selle vastu midagi panna," tõdeb Jüssi: "Meil sellise suure looma vaatest on tegemist justkui mudase põhjaga lombiga, kus midagi suupärast ei leidu."

Maailmas leidub teateid ka röövtoidulistest morskadest, kes püüavad merebioloogi sõnul üsna edukalt kalu ja hülgeid ning tapavad isegi väiksemaid vaalu. "See on aga ikkagi väga haruldane, sest ega nad väga osavad loomad iseenesest ei ole," tõdeb ta. Teisisõnu saaks morsk Läänemere kilu- ja räimeparvedest toituda küll, aga ainult siis, kui viimased oleks surutud näiteks jõesuudmesse, kus on massiliselt kala püüda kergem. 

"Nii et ma arvan, et selle poolteist kuud, mis ta siin Läänemeres oli, ta oli tegelikult näljas ja see andis siis lõpuks tunda ka," sõnab Jüssi. Mereimetajatel on vees justkui kaaluta olekus olles kerge endaga keharasva näol energiavarusid kaasas kanda. "Üldiselt looduses on see rasvavaru mõeldud nendeks aegadeks, kui tal on raske lühiajaliselt kodumeres toituda," selgitab ta. Näiteks võib see kasuks tulla karvavahetuse ajal või väikeste poegadega morskadel.

"Kui sa aga Läänemerre tuled, pole sul tegemist ühekordse lühikese visiidiga, ja siis ei aita ka see rasvavaru," tõdeb merebioloog. Energiat kulub palju nii ujumise kui ka enese jahutamise peale, mistõttu sai morsk Jüssi sõnul tõenäoliselt ruttu aru, et on vales kohas.

Omaette küsimus on tema jaoks, kuidas Läänemerre eksinud loom siit tagasitee peaks leidma. Ta oletab, et ookeanides aitab morskadel orienteeruda põhjasuund. "Kui me ei tea, mis nende kompassi juhib, siis tänasel päeval kindlasti keskööpäike," pakub ta ja seletab, et öisel ajal valguse suunas liikudes jõuab morsk põhja poole tagasi.

 "Läänemeri on selles mõttes täielik lõks, et kui hakata Taani väinadest põhja poole ujuma, siis lõpetad Soomes või Soome ja Rootsi vahel Põhjalahes, kust edasi saab ainult mööda maad," ütleb ta. Teisisõnu poleks Soomes hukkunud morsaemand olnud Jüssi sõnul füüsiliselt võimelinegi koju tagasi pöörduma, sest loodus kutsub teda põhja poole.

Vaatluste praktiline kasu

Morsk (Odobenus rosmarus) on Põhja-Jäämere liik, kelle kodu jääb kõigi maailmamerede arktilisse ossa. "Ta toitub mandrilaval ja võtab ette väga pikki toitumisrändeid, mis võivad ulatuda tuhandetesse kilomeetritesse ühe suve jooksul," kirjeldab Mart Jüssi. Nagu öeldud, nähti nii ka Taanis tema sõnul morska ka viie-kuue aasta eest, kuid reeglina eksivad loomad Läänemere kanti ära ühekaupa ja harva.

Tulevikus jääb võimalus Läänemeres morska näha väiksemaks. "Morsad on arktilise merejääga seotud liigid ja kui selle merejää pindala väheneb kliima soojenemise tõttu, siis meie kaugus morskadest seeläbi ainult suureneb," seletab Jüssi. Teiseks käib mereliikide käsi maailmas tänapäeval pigem halvasti ja merebioloogi sõnul morskade arvukus Põhja-Jäämeres praegu kindlasti ei kasva. "Haruldane külaline jääb kauguse ja arvukuse tõttu veel haruldasemaks," märgib ta.

Samas julgustab Jüssi lugejaid kõikvõimalike eksootiliste tähelepanekute suhtes silmi lahti hoidma. Morsa kõrval nähti Läänemeres samamoodi mõne aasta eest ka kajakimatkajaid uudistavaid delfiine. "Sellest esmaspäevast on meil ühe tähelepaneliku inimese vaatlus Vormsi praamitee äärest, kus ta nägi, et meres liigub laevale vastu kivi," toob merebioloog välja. Bioloogi taustaga inimene imestas, miks on laevatee läheduses tähistamata kivi.

"Ta sai aru, et tegemist ei olegi kiviga, vaid kas delfiiniga või siis pringliga, kes on Läänemere oma kodumaine väike vaal," seletab Jüssi. Viimati nähti pringlit Eesti vetes 1980. aastatel ja Jüssi sõnul ongi neid väga raske märgata. "Ehk siis meil sellest esmaspäevast on pringli kohta kinnitamata vaatlus üsna pädeva inimese poolt Vormsi rannast olemas," sõnab ta.

Näitega tahab ta kõiki lugejaid veelkord julgustada merd vaatlema ja oma kummalistest tähelepanekutest ka teada andma. Alustuseks sobib tema sõnul näiteks Facebook, kust pildi või videoga varustatud postitused levima lähevad ja lõpuks arutelu tekitavad. "Teistmoodi pole morskasid ka võimalik avastada, kui ikka nende inimeste abiga, kes tähelepanelikud teevad ja kahtlevad vahest selles, et kas see on ikka kohalik, mida me siin näeme," ütleb ta.