Aastal 1985 valmis Tallinna kesklinnas Lenini puiestee veerel Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee vabariiklik poliitharidusmaja. Jah, meil olid siis asjad sedamoodi! Sealsamas asus kommunistliku partei keskkomitee hoone. Praeguseks on nimed asendatud. Lenini puiesteed teatakse Rävala puiesteena, keskkomitee hoones asub välisministeerium ning rahvasuus leniniitlaste kloostri või Karla katedraalina tuntud poliitharidusmajas kaubeldakse pärast ümberehitust kapitalistliku toodanguga Solarise kaubamärgi all.

Nõnda on meil olemas vähemalt osaline tunnetus kommunismi egiidi all korraldatud feodalismist, milles sundmaisuse kibestumist ega vaesuse kõhuvalu suudetud ära hoia, vaid neid õpetati ignoreerima ja asendama unistustega.

Õpetajaid koolitati nimetatud poliitharidusmajas. Maja oli suur ja seda oli juba toona kallis pidada, rääkimata ehituskuludest. Suur kulu iseloomustab vastava "hariduse" väärtust. Kasinuses õnneotsijaid sündis aina juurde. Neile õige tee kätte näitajaid oli odavam koolitada, kui remontida lootusetut ühiskonnakorda ja majandussüsteemi.

Gigantse õppevahendina, mõistmaks lihtsa näite varal elanikke tabanud õnne sattuda elama planeedi õnnelikumal küljel, nägi koolituskava ette majja suure maakera kujutav muna paigutamist. Muna oleks olnud poolenisti must, et näidata, kus elavad kapitalistid. Teisel poolikul pidanuks punane kajastama õnne territooriumi. Muna jäi arvatavalt reetvalt kehva reaalsuse tõttu siiski majja toomata.

Mõtetes võiks mängida küsiva ideega, mis oleks juhtunud, kui toonasel parteilisel juhtkonnal olnuks kasutada virtuaalne metasfäär. Virtuaalmaailmas on majade ehitamine odav, asjade lisamine käkitegu ja sellesse õpilaste mahutamine piiritu.

Kas siis pidanuks iga kodanik mingil kellaajal, sõltumata asukohast ilmuma "koolitusele", külastama edusammude näituseid, istuma avataridest kunstikollektiivide loomeetendustel ja pidama mõtlikku pausi keset partei ajaloomuuseumi väljapanekuid? Huvitav, kuidas kasutaks taolise tehnoloogia võimalusi alamate meelsuse kontrollimiseks diktaator?

Ukse taolisesse maailma paotab virtuaal- ja liitreaalsuse tehnoloogia arendamises edukas, kapitalistlik-kommunistlikku koolkonda esindav Hiina. Rahvusliku avaliku halduse akadeemia juurde kuuluvas audio-visuaalses kirjastuskeskuses valmis midagi, mille nimi võiks olla Nutikas Parteihoone. Virtuaalses veebipõhises ruumis on võimalik korraldada kaugkohtumisi, suhtlust ja midagi, mille kohta öeldakse 3D-koostöö väiksemate ja suurte gruppidega jne. Tehnoloogia toetab paindlikult ja võimsalt partei ehitamist uue ajastu tingimustes, märgitakse tutvustuses.

Sarnaselt Tallinnasse rajatud poliitharidusmaja eesmärkidele kirjeldatakse Nutika Parteihoone ideoloogilise indoktrineerimise uue kvaliteedi võimaluste seas järgmiseltt. Metaversumi ja parteihoone süsteemis saab korraldada suure osavõtjate arvuga kaugete parteirühmade koosolekuid, parteiliikmed saavad osutada vastastikust abi, õppida partei ajalugu, tudeerida meile muna-loost tuttavat niinimetatud "punast kogemust", kuvada saavutusi ja korraldada muid tegevusi.

Olulise boonusena toonitatakse, et uudne lahendus võib säästa reisi- ja ajakulu, muuta partei tööd tõhusamaks ning kogeda ja õppida parteilist maailmavaadet endisest sügavamalt.

Tutvustuses rõhutatakse, et praeguseks juba traditsioonilisem interneti ja parteitöö kombinatsioon on küll olnud edukas, aga jätab rahuldamata uued vajadused. Väidetavalt on pelgalt internetis toimuva suhtluse puhul puudu omavahelisest interaktsioonist, õppesisu on suhteliselt igav ega toeta inimeste vahelist suhtlust. Lisaks ei võimalda see lahendada kaugemal asuvate parteirühmade sidumise probleemi ja puudub õpitulemuste analüüs.

Seevastu pakub Nutikas Parteihoone lisaks mängulisele kaasahaaravale kogemusele ja õppimisele võimaluse simuleerida 3D-interaktsioone igapäevase maailmaga. Ilmselt peetakse silmas liitreaalsust, milles liikudes saab kogeda kultuurimälestiste 3D-kehastusi, koostada ise 3D-installatsioone ja osutada õpetamise käigus laserkursoriga keskkonnas asuvatele objektidele.

Tallinna poliitharidusmajas toimunud ideoloogia õppetöö isakujult Karl Marxilt pärineb kuulus mõte, millest kasutati vaid esimest osa. Sõnumist oli lühiduse tõttu lihtne aru saada. Mõte tõdes näilise hukkamõistuga, et religioon on rahvale oopium. Kevadistele 1. mai paraadi plakatitele kirjutatud lauset võinuks pidada usklike hukkamõistuks. Sõnaliselt pehmem vorm viitas surmamõistmisele.

Algupärane sõnum oli aga pikem ja selgitas, miks rahvas vajas sellist oopiumi. Marxi lisas, et see on rõhutud olendi ohe, süda südametule maailmale ja hing meie hingetutes tingimustes. Ta pakkus oopiumi asemele kommunistlikku heroiini.

Keemilise nime diatsetüülmorfiini asemel kasutatavas nimetuses peitub tunnetega seotud vihje. Inimestes on illusioonivajadus. Ta lihvib väsimatult oskust, kuidas rahuldada seda üha odavamalt . Alguses teeb ta seda probleemsete ainetega, siis sõnadega ja lõpuks paneb pähe virtuaalreaalsuse prillid ja ongi kaubamajas nimega "Põhimõttes".

Sellise nimega kaubamaja oli vanasti ka Tallinnas, kui keset vaesust õpetati poliitharidusmajas, et "Põhimõttes on meil kõik olemas". Põhimõtteliselt on ka Facebookis elu ilus.