Kõik aimavad, mida mõeldakse kirjaoskuse all. Selleks on oskus lugeda ja kirjutada vähemalt ühel kirjutamismeetodil, aga sellest ei piisa. Kirjaoskuse lahutamatu osa on veel võime mõista, mida on kirjutatud. Minimaalne kriteerium on saada aru kirjapandust tavalises sõnastikus. Kirjaoskamatus oleks seevastu lugemise ja kirjutamise oskuse puudumine.

Kirjaoskus esineb ainult inimestel ja on vajalik asünkroonseks suhtlemiseks. See tähendab ajast vaba suhtlemist, mille käigus edastatav informatsioon talletatakse sõnadena mälukandjale. Näiteks pliiatsiga paberile, tänu millele ei pea suhtlejad olema teineteisele kättesaadavad täpselt samal hetkel.

Viimasel ajal on saanud tavaks kasutada kirjaoskust mitmesuguste muude valdkondade pädevuse proovile paneva sõnalise lisandina. Olgu mõne näitena toodud digitaalne kirjaoskus, kehaline kirjaoskus, statistiline kirjaoskus, emotsionaalne kirjaoskus jne. Lisada võiks kirjaoskuse alase kirjaoskuse neile, kes saavad mõttest aru. Nad mõistavad ka, mida mõeldakse tervisealase kirjaoskuse all.

Kirjaoskus ei ole absoluutne. Kõik tekstid ei ole samaväärsed ja mõnest arusaamine on raskem või jätab soovida. Kuis tekstide olemus võib nõuda erinevat ettevalmistust, eristatakse kolme tüüpi kirjaoskust. Nendeks on proosa, dokumentide ja arvulist informatsiooni sisaldavate tekstide lugemise ja mõistmise oskus.

Tänu USA-s kirjaoskuse teema piisavalt oluliseks pidamisele saame teada, et riigis vastab 54 protsendi ehk umbes 130 miljoni täiskasvanu, st üle 17-aastase elanikkonna proosa lugemise oskus kuuenda klassi tasemele. Sellel tasemel kirjaoskusega täiskasvanud oskavad piisavalt hästi lugeda, et hinnata tootearvustusi või reklaammaterjale ning täita muid võrdlemist ja lihtsaid järeldusi nõudvaid ülesandeid. Tõenäoliselt ei suuda nad aga õigesti hinnata tekstide usaldusväärsust ega teha keerukaid järeldusi.

Majandusleht Forbes hindab kirjaliku teksti madalast arusaamisest tuleneva majandusliku kahju suuruseks 2,2 triljonit dollarit aastas. Negatiivne mõju seostub eeskätt madalama taseme tööhõive ning sellega seotud väikese sissetuleku ja majandusarengu peetusega, aga ka suuremate tervishoiukulutustega. Hinnatakse, et üle 90 miljoni USA täiskasvanu tervisealane kirjaoskuse tase on madal. Seetõttu on suhtluse kvaliteet arstiga puudulik, mis kajastub halvas ravi tõhususes.

Mida teha? Teatud oludes on lahenduseks, kui parema kirjaoskusega osapool on huvitatud, et teine suhtluspool teda mõistaks ja püüab kirjutatud kommunikatsiooni lihtsustades seda arusaadavamaks muuta. Enamasti on mõistmine soovitav.

Mõnikord on see eluliselt tähtis. Näiteks tervisealases suhtluses, milles arst esindab kõrgtaset, kui patsient asub enamasti vähema arusaamise nivool. Patsiendil on oluliselt raskem, kui mitte võimatu oma taset parandada. Mugandumist eeldatakse arstilt. Ühtlasi siirdub talle arusaamise tagamise vastutus. Seda vähemalt ideaalis, sest elu on keeruline ja meil kõigil napib elulist kirjaoskust.

Keskmine USA esmatasandi arst puutub karjääri jooksul kokku üle 100 000 kliinilise patsiendi juhtumiga. Seoses Covid-19 pandeemiaga kujunes arstide ja patsientide vaheline kirjalike sõnumite põhine kommunikatsioon paljudel juhtudel peamiseks suhtluskanaliks.

Nagu tõdeb värske uuringu juhtivautor Andrew Karter tervishoiu konsortsiumist Kaiser Permanente, ei saa arst meilivahetuses kunagi olla kindel, et tema patsient sai kirjalikust sõnumist aru. Olukord erineb füüsilisest kohtumisest, mille käigus arst saab mõistmise kontrollimiseks kasutada patsiendi visuaalseid ning suulisi mõistaandmisi ja tagasisidet. Seega on probleem olemas.

Arstide sõnumite keelelist keerukust ja patsientide tervisealast kirjaoskust uuriti 1094 arsti ja 4331 ingliskeelt kõneleva diabeedihaige patsiendi 237 126 meilivahetuse näitel, kaasates arvutialgoritme ja masinõpet. Sõnumite keskkond oli Kaiser Permanente turvaline e-kiirsõnumite vahetuse keskkond. Muu hulgas hinnati üksikute arstide üldisi suhtluse mustreid ja võrreldi, kas nad kohandasid suhtlust patsientide erineva tervisealase kirjaoskuse tasemega.

Peale sõnade otsese tähenduse hõlmas analüüs kümneid keelelisi tunnuseid, uurides näiteks, kuidas sõnad olid paigutatud, millised olid sõnade psühholoogilised ja keelelised omadused, kui sageli neid kasutati, millises osas need esinesid ja milline oli nende emotsionaalne mõju. Lõpuks koguti patsientide hinnanguid, et aru saada, kui hästi nad arste mõistsid ja kuidas suhtusid arsti suulisesse ja kirjalikku suhtlusse.

Uuringust saab teada, et arsti ja patsiendi vahelises kirjalikus suhtluses esines arusaamise lõhe umbes 47 protsendil juhtudest. Kõrge tervisealase kirjaoskusega patsientidega suhtlusest oli suhtluse taseme erinevus patsiendi kahjuks 44 protsendi juhtudest ja madala tervisealase kirjaoskusega patsientide puhul oli vastav näitaja 52 protsenti. Keskmiselt 11 protsenti patsientidest hindasid arsti sõnumist arusaamist kasinaks.

Selgus, et probleemi lahendusel oli tõhusaim strateegia, kus arstid kohandasid suhtluse taset vastavalt patsiendi tervisealasele kirjaoskusele ega muutnud kogu suhtluse vormi universaalselt lihtsakoeliseks.

Sellest järeldub, et elektroonilises kommunikatsioonis peavad mõlemad osapooled oskama ennast väljendada. Patsient peaks signaliseerima oma kirjaoskuse taset ja arst kohandama omapoolse sõnumi sellele vastavale tasemele. Tervisealase kirjaliku suhtluse osakaal elektroonilises kanalis suureneb ju iga aastaga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".