Mõne kauba kohta öeldakse, et see on hindamatu. Mitte sellepärast, et pole, kuhu hinda panna, vaid sellest ei loobuta, ükskõik millist hinda selle eest küsitakse. On teinegi, keerukam ja petlikum variant. Tihti ei olda teadlikud mõne asja või nähtuse rahalisest väärtusest ning alahinnatakse väärtuse kujundamises oma majanduslikku mõjujõudu. Seetõttu jäetakse väärtuslik fenomen hindamata, lastes võõrastel tasuta asjaga hoolimatult ja ohtlikult mängides ammutada selles peituvaid kvaliteete.

Näiteks, kui palju maksab privaatsus? Milline hind on privaatsusel omaniku jaoks ja kui palju väärtustaks seda teised võimalikud huvipooled? Andmepõhises majanduses on selliseid huvipooli üpris palju. Indiviidide digitaalsete identiteetide muutmine kaubaks on uue ajastu reaalsus. Isikuandmetel on andmepõhises majanduses rahaline väärtus millest saab kaudselt ning ebamääraselt aimu "tasuta" või allahindlusega digiteenuste või veebiteenuste puhul.

"Tasuta" teenuste "nähtamatu elevant" joonistub välja küsides, kas teenus sündis tühjast õhust või selle nimel tehti tööd ning investeeringuid. Isegi juhul kui tööd tehti tasuta, mõeldakse enamasti tasustamise edasilükkumisele ajani, kui tulem saavutab kriitilise populaarsuse ja hakkab ära tasuma. Taolise motivatsiooniga tegutsevad paljud alustavad ettevõtted. Leidub olukordi, milles tasu ei ole rahaline, vaid mõõdetav emotsionaalselt hindamatu väärtuse või hea tahtena, inglise keele kasutatakse selleks sõna goodwill.

Tegemist on raamatupidamises arvesse võetava ebatavalise immateriaalse varaga, mida ei saa puudutada ega vaadata. Asub kusagil firma müügihinna ja tegelike füüsiliste varade hinna vahel. Näiteks kui firmal on hea maine, kiiduväärt suhted klientidega jmt, on see väärtuslikum, kui majapidamises leiduv varandus. Tavapärane mittemateriaalne vara koosneb intellektuaalomandist ja litsentsidest, mida saab eraldi osta ja müüa.

Lisaks iseloomustab neid piiratud kasulik aeg, samas kui nn goodwill on ajatu, kuigi ka selle väärtus võib ajas langeda ja olla mõnikord negatiivne. Viimane ilmneb, kui firma ostetakse alla varade väärtuse, sest mingi käega katsumatu ja silmaga vaatamatu turu tegur langetas äri müügiväärtust.

Goodwill'i teema võib aidata mõista privaatsuse hinda, mis on reaalselt olemas, aga keeruline hoomata ja hinnata. Samas võib privaatsust kaotades elujärg reaalselt halveneda ja kajastuda kasvavate kuludena. Privaatsuse taastamine on keerukas ning samuti kulukas ja edu pole kindlustatud. Igatahes on tegemist väärt kaubaga nii omanikule kui ka sellest osasaajale.

Ettevõtetes peetakse kliendiandmeid ja profileerimisalgoritme ärivaraks ja neid kaitstakse ärisaladusega. Ümberöelduna, privaatsusest on lihtne ilma jääda, kuna seda tehakse varjatult, enamasti küll seaduslikkuse piirides, aga mitte alati.

Värske näite leiab isikuandmetega äri tegevate börsifirmade äsja avaldatud suvise kvartali aruannetest. Kevadel muutis Apple oma telefonis kliendi kohta andmete kogumist lubatavate rakenduste kasutussätteid. Uus reegel nõudis, et tarkvara küsib esmalt kasutajalt tema kohta andmete kogumiseks luba. Parafraseerides Neil Armstrongi – väike samm firmale, 10 miljardi dollari kukkumine maailma äridele.

Tegemist on inimeste käitumise fenomeniga, mille uurimise eest sai majandusteadlane Richard Thaler 2017. aastal Nobeli preemia. Oma lihtsuses on küsimus selles, kas mõni valik on esmalt aktiivne ja selle peab välja lülitama või see on inaktiivne ja selle peab sisse lülitama. Näiteks pooldab piisavalt suur hulk inimesi organite doonorlust juhul, kui neid tabab surmaga lõppev õnnetus. Juhilubade taotlemisel saab ligimese armastust kinnitada linnukese kirjutamisega vastavasse lahtrisse.

Ometi seda ei tehtud ja doonororganeid oli oluliselt vähem, kui ennustas küsitlustes väljendatud valmidus. Asendades blanketil kirja vaikimisi nõustumisega, millest sai linnukese tegemisega loobuda, paranes hüppeliselt organite saadavus. Näiliselt on inimene vaba otsustama mõlemas suunas, aga tuleb välja, et sõltumata teemast ei ole "jah" või "ei" vastuste andmine sümmeetriline.

Seda kasutasid isikuandmetega äriga tegelevad ettevõtted oma huvides, jäädes ontlikult seaduslikkuse piiridesse. Nad kaitsesid end sellega, et lõplik valikuõigus on kliendi käes. Nüüd tegi siis Apple käitumismuudatuse, mille tõttu pidanuks klient esmalt väljendama soovi pakkuda omi andmeid rakenduse omanikule. Kuna seda ülaltoodud põhjustel ei tehta, siis pidid viimased muutuma aktiivseteks loa küsijateks.

Tulemus oli ette ennustatav. Enamik lugematute rakenduste kasutajatest ei soovinud enda kohta andmete kogumist. Ettevõtetele saamata jäänud tulu suurust saab hinnata suurte börsifirmade andmete põhjal. Väiksemad rakenduste tarnijad jäävad antud hinnangust seega välja. Klientide rakenduste kasutamisest kogutud isikuandmete reklaamiandjate kaudu rahaks vääristamisega saamata jäänud tulu suuruseks kolmandas ja neljandas kvartalis peaaegu 10 miljardit dollarit.

Apple'i reegliuuendusega kaotasid Facebook ja Snap käibest umbes 13,2 protsenti, Youtube 7,7 protsenti, Twitter 7,4 protsenti jne. Ettevõtlus teab, et privaatsusel on hind. Kuidas sina seda hindad?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".