Suurbritannia kütusekriis annab korraga vähemalt kolm õppetundi
Kriisi ajal rahulikuks jäädes on võimalik nendest nii mõndagi õppida. Hiljuti Ühendkuningriigis tekkinud mure tühjaks jääda ähvardava kütusepaagi pärast võimaldab värskendada teadmisi vähemalt kolmes valdkonnas, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Ühendkuningriigis algas koolitund, milles õpetatakse korraga mitut ainet. Alustada võib sellest, et sügisega elavnev majandus tarbib rohkem autokütust, kuid riigis on kütusevedajate nappus. Osaliselt on selle taga tööjõule rakendatud Brexiti piirang. Varem toimetas kuningriigi teedel palju Euroopa Liidu liikmesriigi kütuseveo ettevõtjaid ja veokijuhte. Poliitika muutumise järel lahkus riigist umbes 25 000 raskeveoki juhti. Oluline mõju oli ka Covid-19 epideemial.
Tagajärjena teatasid kolm suurimat tanklaketti kavast piirata väljastatava kütuse hulka, et vältida ohtlikku tühjust. Esimese õppetunni osaks on ajalugu. Aastal 2000 puudus teatud arv kütuseauto juhte töölt 10 päeva. Põhjus seisnes ametühingu korraldatud 10-päevases hoiatusstreigis.
Peagi tekkis siin-seal tanklates kütusenappus. Kuuldus levis ja kütust osteti rohkem kui tavaliselt, igaks-juhuks. Seejärel sai umbes kolmandikul aeglasematest autojuhtidest kütusepaak tühjaks. Tärkas transpordikoormuse ümberpaigutumine, mis seiskas osa rongi- ja bussiliiklusest. Veoste häirumise tulemusel tekkis mõnes poes nappus igapäevasest kaubast, mispeale tormati teistesse poodidesse ja osteti need tühjaks.
Stabiilse ja tõhusa transpordiga elukorralduse korral hoitakse linnades keskmiselt kolme päeva toiduvarusid, umbes sama on kodudes. Haiglates jagub kriitilisi ressursse keskmiselt paariks päevaks jne. Olukord muutus. Haiglad alustasid kriisirežiimi ja võtsid vastu ainult kriitilises seisus patsiente. Samal ajal suurenes meditsiinilise abivajajate arv elukeskkonda kuhjunud jäätmete tõttu.
Ootamatust elutegevuse tõrkest hirmunud inimeste käitumine lähenes kriitilisele piirile, kuid siis lõppes streik nagu lülitist vajutatuna. Elujärg vajus tagasi rööpasse. Paarikümne aasta tagune juhtum õpetas, kuidas võib tõhusaks arendatud võrgustunud süsteemis väike ja märkamatu tegur algatada kaost vallandava sündmuste kaskaadi.
Teine õppetund käsitleb massihüsteeria ravimist. Tärganud kütusekriisis otsustas ühe tankla pidaja müüa diislit ja bensiini umbes neljakordse hinnaga. Riigis üldisemalt juhtunust niigi nördinud kodanikud said ettevõtja Ron Jamesi peale maruvihaseks, sõimates teda verd imevaks kaaniks ja liigkasuvõtjaks. Roni käive langes ja stressitase tõusis, aga ta hoidis oma joont.
Erinevalt vihastest kodanikest soovitas Financial Times omistada Ron Jamesile Kuningriigi tunnustusena aadlitiitli. Majandusleht soovitas tõsta kõikidel bensiinijaamadel streikide ja muude varustusprobleemide korral kütusehinda mitu korda kõrgemaks, mis oleks tõhus kahjuliku osthulluse ravi. Riigi kütusevarud olid piisavad kõikide sõiduvajaduste katmiseks, kuid tarnetõrgete tõttu tärganud paanikahoos asuti keskseid varusid koguma oma koju.
Elanikkonnast nakatub paanikaga suhteliselt väiksem osa. Kannatajaks on mõistuse juurde jäänute enamus. Ajaleht märgib, et tänu Ronile said kõik autojuhid rahulikult magada, sest nad teadsid, et neid bensiinikriis ei mõjuta. Kui vaja, saab kütust Ron Jamesi juurest.
Kolmas õppetunni osa käsitleb innovatsiooni. Kriisidest peab õppima, mitte neid kordama. Kriiside kui suhteliselt harva esinevate perioodide vahel arendatakse igasuguseid tehnoloogiaid. Mõned neist aitaks kriise leevendada kui, vaid oleks saavutanud piisava rakendusliku küpsuse. Kahe kriisi vahel paistab aega küllaga olema. Arendusprotsess on ajas kallineva iseloomuga, mistõttu otsustatakse võtta tööde lõpule viimiseks rohkem aega, kui küsida juurde kallist raha.
Kriise iseloomustab ajanappusest tulenev kompromisside tegemise valmidus. See ongi osutunud innovatsioonile soodsaks strateegiliseks võimaluseks. Rahvatarkuski tõdeb, kuidas kriisides muutuvad väärtused ja häda lahendama võetud ajutiseks peetud lahendused muutuvad püsivaks. Oma halbuses on hea näide viimaste suurte sõdade efekt tehnoloogilisele arengule. Ilmselt oleks nii mõnigi arendustöö jäänud soiku, kui poleks domineerinud raevukad kiire reageerimise meeleolud.
Sarnaselt isejuhtivatele autodele on enam-vähem tehnilise küpsuse piiri saavutanud isejuhtivate raskeveokite tehnoloogia. Erinevalt erasõidukitest kulgeksid need pigem logistiliselt tõhusas kolonnis, mille eesotsas on inimesest juhiga auto. Tänu tehnoloogiliselt arenenud autonoomiale oleks rooli taga toimetava inimese töö suhteliselt lihtsam. See tähendab rohkem neid, kes saaks sama tööga hakkama, tekitades suuremast konkurentsist tuleneva väiksema streigiriski, aga ka väiksemat palgakulu.
Oodatavalt on see poliitiliselt ebameeldiv teema, arvestades, kui suur on veokijuhtidega seotud valijate kogukond. Sellest tulenevalt aeglustub tavalisemates oludes robotveokite kasutamiseks vajalike regulatsioonide ja protsesside korraldus. Piisavalt kriitilise taseme juures võib Ühendkuningriigi kütusekriis takistused unustada ja teedele vuravad rahva hõisete saatel uue põlvkonna robotveokid.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"