Igal inimesel peab olema oma kodu. Kui inimesel kodu pole, on ta kodutu, ja see kõlab juba nii, et tema eluga on väga halvasti. Me kõik teame, mis on kodutunne – turvalisus, hubasus, kuulumine.

Kas aga inimesel on alati olnud kodu või on oma paiga kui inimese esmavajaduse olemasolu kultuuriline illusioon? Miks on looduslik valik andnud meile kaasa kodutunde emotsiooni? Millised olid meie esivanemate kodud? Kas oleme kodu kui oma ruumi rajades läinud mingil hetkel liiga hoogu ja selle tulemusena kogu maakera ümber kujundanud? Kus on meie liigi kodu piirid ja kas meil on üldse vajadust neid piire aina edasi lükata?

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

Selleks et alustada rännakut kodudesse läbi inimliigi evolutsiooni, peame alustama lihtsast küsimusest: mis on kodu? Küsimus on lihtne, kuid sellele võib olla ootamatult keeruline vastata.

Kuskilt peame aga alustama, alustame siis seekord keelest. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb: "kodu on asupaik, asumisala, esinemispaik. See kaljusaar on koduks paljudele merelindudele". Selle definitsiooni kohasel piisab koduks juba sellest, et keegi kuskil on – teisisõnu tekib kodu iseenesest elusolendi ümber. See ruum, kus sa oled, moondub automaatselt sinu koduks. Eesti on eestlaste kodumaa. Maa on inimese koduplaneet.

Teine definitsioon (õigupoolest isegi esimene, esitatud eelmises lõigus nimetatust eespool) sealsamas aga ütleb: "kodu on kellegi püsiv elupaik sisustuse ja muu varaga, sageli kaasa arvatud ka seal elav perekond". Selle definitsiooni kohaselt on vajalikud oma asjad ja oma inimesed – ehk siis ruumi ümberkujundamine, lähiümbruse sisustamine elementidega, mis on meile tuttavad ja turvalised.

Kui võtta kaks ülaltoodud definitsiooni ja tuua need bioloogilisse konteksti, võime esimese definitsiooni puhul – asupaik, esinemisala – rääkida kodust kui ökonišist. Nišš või ökonišš on liigi või populatsiooni püsimiseks vajalike keskkonnategurite kogum. Ehk siis on see selline riiul keskkonnas, kuhu kindlate omadustega liik sobitub: seal on olemas sobiv söök, sobivad pesitsemistingimused, hallatavates piirides on kiskjaid ja parasiite. Kui ühte riiulisse sobitub mitu liiki, läheb madinaks – tekib konkurents. Kui mõni riiul on ökosüsteemis tühi ehk esineb vabu ökonišše, tekib sisserände või uue liigi tekke võimalus.

Teise definitsiooni – kodu teevad asjad ja inimesed – bioloogiline vaste võiks olla nišiloome. Mis on siis nišiloome? Keskkond pole muutumatu ja liikidel on võimalik seda muutumist endale sobivas suunas natuke tagant nügida. Teisisõnu on hea tahtmise korral võimalik pugeda oma riiulist ka kõrvalriiulisse.

Nišiloome on protsess, mille käigus muudab elukas aktiivselt ise oma keskkonda, luues nii endale parimad elutingimused. Tüüpilised nišilooja näited on koprad ja termiidid, aga siia sobivad ka kõikvõimalikud teised urgude, võrkude, pesade ja muu taolise ehitajad. Samuti on nišiloojad taimed, kes muudavad atmosfääri koostist ja toitaineringeid.

Koduehitamine kui nišiloome

Küsimus, kas kodu olemasoluga käib automaatselt kaasas ka õigus seda oma soove mööda ümber kujundada, on ehk pigem filosoofiline. Selge on aga see, et vähemalt lähikeskkonda kujundavad aktiivselt ümber paljud liigid. Looduslik valik ei pea suurt moraalist ja õigusest, kuni valiku all olev tunnus annab olelusvõitluses eelise. Nišiloojad, aktiivsed riiulite hõivajad, saavad eelise senikaua, kuni see tegevus suurendab nende bioloogilist kohasust ehk geenide edasijõudmist järgmistesse põlvkondadesse.

Nišiloome eesmärk on muuta ümbritsev keskkond vajadustele sobivamaks. Kui me räägime inimliigi vajadustest, meie nišiloome ehk koduehitamise eesmärkidest, peame vaatama inimese evolutsioonilisse minevikku. Milline oli meie liigi looduslik kodupaik?

Tänapäeva inimene sai alguse Aafrikast, seega on inimesele sobiv elupaik soe, kuiv, ressursirohke. Turvatunnet, tervist ja ellujäämist parandab ka kiskjate rünnakute eest kaitstud kodu, kus esineb võimalikult vähe parasiite. Turvaline tähendab kiskjavaba, puhas tähendab parasiidivaba, soe ja kuiv ehk hubane aitab hoida organismi sisekeskkonna homöostaasi, kaaslased ümber tagavad häda korral abi ja hoolitsuse.

Kuna kõik need tegurid suurendavad ellujäämisvõimalusi, ongi looduslik valik koondanud need rahuloluemotsiooni alla, mida me nimetame kodutundeks. Inimesed, kes nautisid ja otsisid kodutunnet, said eelise nende ees, kes sellest ei hoolinud, sest nende ellujäämisvõimalused olid suuremad.

Ükski kodutunnet defineeriv vajadus ei nõua tingimata katuse ja nelja seina olemasolu. Tõepoolest, valdava osa oma evolutsioonilisest ajaloost oleme ju olnud nomaadid. Kodu jaoks vajalikud tingimused võis luua ka näiteks lõkketuli, mis tekitab soojust, kuivust ja tõrjub kiskjaid. Siiani tunneme samasugust eelajaloolist rahulolu ja mõnu, istudes hea seltskonnaga kamina ääres või lõkketule ümber. Tihtipeale võib see tunduda isegi mõnusam ja hubasem kui istuda üksinda oma korteris, nii-öelda koopas peidus.

Kas inimene üldse on siseruumide loom? Ettekujutus inimese eellastest kui koopaelanikest on õige vaid osaliselt. Mõned eelajaloolised inimesed olid tõepoolest koopaelanikud, kuid paljud ei olnud.

Sageli olid koopad eelajalooliste inimeste asustatud paikades haruldased ja isegi kui neid esines, ei pruukinud need rahuldada inimeste elupaigavajadusi. Koopad on niisked, külmad ning seal võisid elada kiskjad, nagu karud või koopalõvid. Vaadates ülal nimetatud elupaigavajadusi – kodu tingimusi –, näeme, et tegelikult ei vasta koopad nendele sugugi. Seetõttu eelistasid paljud meie eellased koopaid pigem vältida.

Oma väike Aafrika

Milliseid kodusid meie esivanemad siis rajasid? Arvatakse, et umbes kolm miljonit aastat tagasi elanud australopiteegid, kelle hulka kuulus ka tuntud fossiilne daam Lucy, leidsid varju lihtsalt puudes. Tihedama võraga alad kaitsesid neid vihma eest, nii nagu ka tänapäevaseid suuri inimahve. Puuokste võimet pakkuda head varjualust hakati hiljem kasutama nišiloome võimalusena – eks ole ju ka onn või hütt otsekui varjupakkuv puu, mis on püsti pandud just sinna, kus inimesele sobib.

Nii on teada, et umbes 400 000 aastat tagasi rajasid meie eellased juba hüttidega laagriplatse, kus põlesid ka lõkked. Lõkegi on nišiloome: soojus ja valgus ehk päike on toodud kaasa kohta ja aega, kus neid poleks, kui inimene poleks keskkonda ümber kujundanud.

Mida targemaks me saime, mida suuremaks ja keerukamaks muutus inimese aju, seda rohkem olime võimelised ümbritsevat keskkonda mõjutama. Õppisime kasutusele võtma üha enam kehaväliseid materjale ja muutusime neid materjale töödeldes aina osavamaks. Nõnda muutus võimalikuks Aafrika savann nii-öelda selga võtta ja levida sellega koos üle kogu maailma. Kõikjale, kuhu inimliik rändas, tekitas ta vähemalt pisikesel maa-alal oma ökoniši: sooja, kuiva ja turvalise. Teisisõnu oma kodu.

Omaette küsimus võib olla, miks üldse tegi inimese aju läbi sellise kiire arengu. Tarkus ei ole tunnus, mis suurendaks otseselt ellujäämist või sigimisedukust, neid loodusliku valiku pühi graale. Vaadake, kui palju organisme meie ümber saab hakkama ilma silmapaistva mõistuseta. Seega ei soodusta looduslik valik üldjuhul erilist nutikust, sest läbi saab ka ilma selleta. Suur ja keerukas aju on kulukas – see nõuab palju energiat ning selle väljakujunemine võtab aega.

On esitatud teooria, mille kohaselt on inimmõistus, mis põhineb suuresti meie õppimisvõimel, välja kujunenud hoopis sugulise valiku signaalina. Inimmõistus on ülejäänud loomaliikidest sedavõrd palju arenenum, et lihtne ellujäämisvõimalusi soodustav looduslik valik ei suudaks sellise ekstravagantse tunnuse evolutsiooni seletada. Mida erilisem, ülevõimendatum ja ekstravagantsem tunnus, seda suurema tõenäosusega on see tekkinud sugulise valiku teel.

Selle hüpoteesi kohaselt hakkasid meie esivanemad mingil ajal eelistama sigimispartnerite seas kõige arukamaid isendeid. Järgnes niinimetatud Fisheri tagaajamisprotsess (Fisherian runaway), mille käigus kutsus tunnuse ja selle suhtes esineva eelistuse kiire koosareng esile tunnuse väga kiire ja ülevõimendunud arengu. Samamoodi, nagu tekkis paabulinnu rumalalt suur saba, võis välja kujuneda inimese "rumalalt" suur ja ressursinõudlik mõistus.

Inimene on arenenud nišiloojaks

Mõistus pole aga ainuke tegur, mis on kujundanud inimese nišiloomise meistriks. Koos mõistuse arenguga lisandus inimese evolutsioonis üha uusi bioloogilisi ja kultuurilisi tunnuseid, mis võimaldasid ümbritsevat keskkonda järjest suuremas mastaabis mõjutama hakata.

Väga oluline oli näiteks võime oma oskusi ja kogemusi tööriistade käsitsemisel ja materjalide töötlemisel ühelt teisele edasi anda. Nii ei pidanud kõik meie esivanemad eraldi jalgratast või kivikirvest leiutama. Vastupidi, me lihtsalt ei pärinud oma eellastelt-kaaslastelt oskusi, vaid saime neid aina enam täiustada, kutsudes nii esile protsessi, mida teaduskirjanik Matt Ridley on nimetanud asjade evolutsiooniks.

Vähem tähtis ei ole inimeste koostöövõime, mis sarnaneb olemuselt pigem ühiselulistele putukatele kui teistele imetajatele. Indiviidid täidavad ühiskonnas eri rolle, olles kõik ühe suure masinavärgi osad. Me suudame omavahel jagada ja kooskõlastada tahet, me oleme võimelised panema oma superkoostöövõime tööle ühise eesmärgi nimel. Kahtlemata mängib nii ühiste eesmärkide paikapanemise kui oskuste edasiandmise juures äärmiselt kaalukat rolli keele areng, mis võimaldab peensusteni lihvitud suhtlust.

Paneme nüüd need kaks poolt kokku. Ühel pool on kalduvus oma keskkonda ümber kujundada, tekitada keskkonnas endale sobivaid muutusi, luua oma ökonišš. Teisel pool on aga kiiresti arenenud aju, mis võimaldab rakendada protsessi järjest suuremal skaalal.

Tihtipeale arvatakse ekslikult, et inimtegevuse suur mõju keskkonnale on viimaste sajandite ja tööstusrevolutsiooni tulemus. Arheoloogilised, paleontoloogilised ja isegi geneetilised andmed näitavad aga midagi muud. Inimene on maakera ökosüsteeme, liikide mitmekesisust, maastikke ja kooslusi tugevasti mõjutanud kogu oma evolutsioonilise ajaloo vältel.

On teada rohkelt näiteid olukordadest, kus niinimetatud looduslikud inimpopulatsioonid on põhjustanud oma keskkonnas suuri muutusi. Klassikaline näide on Lihavõttesaare põliselanikud, kes raiusid oma saare metsast nii lagedaks, et see muutus elamiskõlbmatuks. Ka mammutite väljasuremine üleküttimise tagajärjel toimus ammu enne tänapäevase ühiskonna väljakujunemist.

Nišiloome piire ei tunne

Kas inimese esile kutsutud muutused keskkonnas on halvad? Hea ja halb on väga suhtelised mõisted, kuid kasutagem neid siinkohal ettevaatlikult ökosüsteemide jätkusuutlikkuse kontekstis.

Terviklik liigirikas ökosüsteem on häiringutele vastupidav, nii nagu terve ja tugev inimorganism suudab hoida oma sisekeskkonna stabiilsust ehk homöostaasi. Kaks ülal esitatud näidet klassifitseeruvad ökosüsteemide tervist ja jätkusuutlikkust silmas pidades negatiivsete keskkonnamõjude alla. Ei maksa siiski arvata, et ainult inimene oma enneolematus nutikuses suudab ellu viia sedavõrd agressiivset nišiloomet, et keskkonna homöostaas paigast lüüa.

Väljaspool inimliiki pole kuigi keeruline leida näiteid, kus populatsioon hävitab oma elukeskkonna ja liigub siis edasi või sureb välja. Klassikaline näide on 1944. aastal Beringi väinas asuvale St Matthewsi saarele asustatud põhjapõdrapopulatsioon. Piirivalvurid tõid sinna 29 looma, lootes rajada endale lihtsasti ligipääsetava lisatoiduallika. Põhjapõdrad kohanesid saarega kenasti ning looduslike vaenlaste puudumise tõttu hakkas nende arvukus kiiresti kasvama. Vähem kui 20 aastaga oli neid juba 6000. Kaks aastakümmet hiljem leiti saarelt aga ainult hunnikute kaupa põhjapõdraluid. Loomad olid oma keskkonnaressursid ammendanud ning saarel välja surnud.

Sarnaseid näiteid leiab lihtsasti ka parasiitide maailmast, isegi kõige lihtsamate eluvormide, viiruste hulgast. Viiruse elukeskkonnaks on tema peremeesorganism. Kõige agressiivsemalt paljunevad viirused, kes muu hulgas ka omaenda elukeskkonda kõige innukamalt ümber kujundavad, põhjustavad kiiresti peremehe surma. See on aga ka viiruse enda hukatuseks, sest surnud peremees enamasti ei levita viirust.

Seega ei ole evolutsioon pannud nišiloomele pähe päitseid, mis takistaksid sellega üle piiri minemast. Nišiloome käigus võivad elusolendid vabalt keskkonnaressursse üle tarbida, hävitada olulisi elukeskkonna elemente ja lüüa ökosüsteemide homöostaasi paigast. Evolutsioon töötab katse-eksituse meetodil, populatsioonid, kes teevad vea, surevad välja ning asenduvad uute elusolenditega, kellel pole geneetilisi eeldusi selle vea tegemiseks.

Seega on kogu aeg olemas liike ja populatsioone, mis on teel väljasuremise poole. Meil pole mingit põhjust arvata, et meie liik on praegu ellujäämise, mitte väljasuremise trajektooril. Keskmine liigi eluiga on miljon aastat ning inimliik on sellest ligikaudu poole juba ära elanud. Nišiloomega hoogu minnes ei tõuka me tagant mitte ainult üleüldist elurikkust, vaid ka iseenda liigi väljasuremise kiirust.

Uus põlvkond pärib uue paratamatuse

Mida põlvkond edasi, seda keerulisem on meil tajuda, milline näeks keskkond välja, kui seda ei mõjutaks inimese agressiivne nišiloome. Sest algseis, mida näeb iga järgmine põlvkond, on erinev. Nii võime öelda, et põlvkonnast põlvkonda ei pärandu mitte ainult geenid ja tunnused või inimliigi puhul ka asjad ja teadmised, vaid ka muudetud keskkond.

Kui üks põlvkond on pühendunud usinalt nišiloomele, pärib järgmine põlvkond juba ümber kujundatud keskkonna, tahavad selle liikmed seda või ei. Mittetahtjate näiteks sobivad hästi kliimamuutuste vastu võitlevad noored, kellele pole varasemate põlvkondade agressiivne nišiloome sugugi vastuvõetav. Selline ökoloogiline pärilikkus on omane kõigile nišiloojatele liikidele. Eeriti hoolega on seda teemat uuritud näiteks bakterite puhul.

Ökoloogiline pärilikkus võib määrata ka selle, millist keskkonda me tajume koduna. See aga omakorda paneb paika piirid, mille raames hakkavad järgmised põlvkonnad keskkonda ümber kujundama. Kodu on kodu, ja kõik sellest väljaspoole jääv on mittekodu.

Võttes algseisuks selle, mida näeb iga põlvkond, ja nihutades neid piire muudkui edasi, kaotame peagi enamiku toimivatest ökosüsteemidest. Nii võib ka kliima soojenemist ja metsade üleraiumist näha ühe nišiloome elemendina, alateadliku kollektiivse üritusena muuta kogu maakera Aafrika savanniks. Tõsiasi, et me hävitame selle käigus keskkonna homöostaasi, looduse võime ennast ise ravida ja häiringutega toime tulla, osutab üksnes sellele, et me oleme ikka veel kõigest oma liigikitsa piiratud silmaringiga loomakesed, mitte mingid ülemad olendid, ennast olelusvõitluse primitiivsetest instinktidest välja murdnud looduse kroon.

Samas on ka teine tulevikustsenaarium, mis ei toetu instinktidele, vaid teadmistele. Mõistes, et kodutunne ja nišiloome võib seisneda kvaliteedis, mitte kvantiteedis, koonduvad inimesed linnadesse ja asulatesse, inimliigi sipelgapesadesse, jättes suurema osa maakera pinnast looduslikele elupaikadele.

Rakendades üha paremaid teaduslikke teadmisi, muudame põllumajanduse ja loodusressursside kasutamise tõhusamaks, mõistes samal ajal hukka instinkti tarbida üha rohkem ja rohkem. Sellegi stsenaariumi eeldused on täiesti olemas, ja seda toetab inimliigi võime seada ühiseid eesmärke ning akumuleerida üle põlvkondade teaduslikke teadmisi ja oskusi. Kumba teed minnakse, on selle ja järgmiste põlvkondade otsustada. Lootust on.

Tuul Sepa artikkel ilmus Eesti Arhitektuurimuuseumi juubelinäituse "Majad, mida me vajame" artiklikogumikus. Näituse teema on terve inimkond ning tema tulevik, samuti üleilmsed ohud nagu inimtekkeline kliimakatastroof, tehnoloogiline singulaarsus või ähvardav jõud avakosmosest.