Enamasti prinditakse hologramme laseriga metallpindadele, näiteks alumiiniumile. Paraku pole ükski hologrammi kandev materjal olnud seni söödav. 

Tõsi, söödavaid hologramme on välja pakutud varemgi, kuid kuna hologrammis olevad nanoosakesed võivad tekitada inimesele ohtlikke reaktiivseid hapnikuühendeid, jäid need ideed kõrvale. Veel on toiduteadlased püüdnud söödavaid hologramme šokolaadile vormida. Seegi võimalus polnud kuigi praktiline, sest toimis ainult kindlat tüüpi maiustuste puhul ning iga hologramm vajas omaette valuvormi.

Nüüd otsisid Bader AlQattan, Haider Butt ja nende kolleegid kiiret, ohutut ja paindlikku võimalust, kuidas siiski erinevaid toite hologrammidega täiendada.

Selle jaoks segasid nad kokku maisisiirupist, vanillist ja veest koosneva lahuse ning lasid sel kuivada õhukeseks kileks. Uurijad katsid kile õhukese ja mittemürgise musta värviga. Seejärel söövitasid nad laseriga kilele interferentsimustri eemaldades enamiku värvist, jättes kilele vaid reljeefsed imetillukesed jooned, mis moodustasid valgust juhtiva difraktsioonivõre.

Kui valgus nüüd kilele tekkinud nanostruktuurile langes, lahutas viimane valguse erinevateks vikerkaarevärvideks. Vaadates kilele söövitatud mustrit eri nurkade alt, võis vaataja näha vastu peegeldumas erinevaid värve. Uurimisrühm sai värvide eredust ja spektrit ise sättida, muutes mustrijoonte vahelisi vahesid või siirupist kile suhkrusisaldust. 

Edukale katsele vaatamata ei leia siirupist hologramme poelettidelt enne, kui uurijad pole katses kasutatud sünteetilise värvi asendanud mõne toiduvärviga.

Söödavatest hologrammidest kirjutatakse ajakirjas ACS Nano.