Viimased teadusuuringud on näidanud, et üha enam võib levinud ravimite jääke leida juba ka pinnaveest, seega võivad need sattuda teoreetiliselt ka joogivette. Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnateadlased otsivad mooduseid meie joogivee ohtlikest ravimijääkidest puhastamiseks.

TTÜ materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi vanemteadur Niina Dulova, kes on ka uuringu juhtivautor ütles, et erineva päritoluga ohtlike mikrosaasteainete eemaldamine veest on tänapäeva keskkonnatehnoloogias siiani üks lahendamata probleem.

"Uurisime uute efektiivsete veepuhastusmeetodite rakendamist kahe konkreetse mikrosaasteaine: sulfametoksasooli ja trimetoprimi korral. Tegemist on antibiootikumidega, mida kasutatakse väga laialdaselt nii inimeste kui ka loomade kopsu- ja neeruhaiguste raviks," selgitas Dulova.

Veest mikrosaasteainete eemaldamiseks kasutatakse tehnoloogiat, mis kõrvaldab veest bioloogiliselt raskesti lagunevaid aineid. Tehnikaülikooli teadlased uurisidki, kuidas saab osooni ehk O₃ abil lagundada antibiootikumijääke. Tegemist on meetodiga, mida varem pole uuritud.

Dulova sõnul senine Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv sellistele antibiootikumide jääkidele vees konkreetselt tähelepanu ei pööra. "Seega ei pea meie veepuhastusjaamad ka vajalikuks sellega tegeleda. Olukord on aga lähima viie aasta jooksul muutumas, kuna Euroopa Liit on teel karmimate vee raamdirektiivide kehtestamise suunas. See muudaks ühtlasi ka meie veepuhastusjaamadele esitatavaid nõudeid," rääkis Dulova ja lisas, et parim lahendus oleks uue veepuhastustehnoloogia kasutuselevõtt.

Praegu kasutatakse veepuhastusjaamades osooni valdavalt vee desinfitseerimiseks, mis pole aga piisav ohtlike ravimijääkide kõrvaldamiseks. Kui osooni kasutada ka oksüdeerimiseks eemaldab see veest antibiootikumijäägid.

"Antibiootikumijääkidega saastatud veega kokkupuutel tekib bakteritel resistentsus nende antibiootikumide vastu. See omakorda aga raskendab selliste bakteritega kokku puutunud inimestel üha enam edaspidist antibiootikumiravi," selgitas Dulova.

TTÜ keskkonnatehnoloogia teaduslabori uurimisrühma teadusartikkel ilmus väljaandes Environmental Research.