Milliseid seaduseid peaks maadeavastaja järgima, kui ta satub ei kellegi maale? Võiks arvata, et modernsel ajal seda küsimust enam ei teki. Paistab, et kõik on juba avastatud ja taolisteks juhtudeks on sõlmitud rahvusvahelised kokkulepped. Poolteist sajandit tagasi oli olukord teine. Arenenud riigid seilasid maailma meredel ja otsisid uusi asumaid.

Esimesena kohale jõudnu pani oma lipu püsti ja kuulutas uue koha suverääni omandiks. Mõnikord kohtuti üllatusega – inimestega, kes olid inimkonna arenguloos ette jõudnud ja rajanud omamoodi tsivilisatsiooni. Seaduskuulelikkuse küsimus lahendati inimeste moodi, see tähendab vägivallaga. Enamasti tulijate kasuks, kuid sugugi mitte alati, nagu juhtus 18. sajandi lõpus James Cookiga. Pärast Uus-Meremaa ja Austraalia avastamist lõppes kuulsa ränduri reisimine keset Vaikset Ookeani Kealakekua saare elanike raevu tõttu. Cook ei tahtnud austada kohalikke reegleid.

Kelle reeglite järgi peaks talitlema Marsil? Milline organisatsioon või riik omab piisavat mõju, õigemini – jõudu, kaugel taevakehal oma tahte jõustamiseks? Ilmselt saab selleks olla ainult see, kes suudab sinna kohale sõita. Neid pole ja marsikulgurist ei piisa. Üks USA territooriumil asuv mittetulundusühing koostas küll "Kosmose deklaratsiooni", milles lubatakse kõikidele inimestele minna universumis suvalisse kohta ja teha seal mida iganes, kuni ei kahjusta Maale jäänute heaolu. See on aga rohkem intellektuaalne mäng kui siduv seadus.

Vastava küsimuse ees seisab Elon Musk. Tal on kavas saata esimesena suurem seltskond Marsile. Maalaste hambutut bürokraatiat ignoreerides teatas visionär, et nad kehtestavad Marsil oma seadused. Tõenäolisemalt kuuletuvad Marsi koloonia rajajad siiski kõigepealt äärmiselt karmidele keskkonnatingimuste diktaadile ja alles siis sõlmivad nad koostööd toetavaid kokkuleppeid.

Esimese tööna luuakse kauge sihtpunkti ümber sidesatelliitidest internetiühendus. Antud teema ühildub hiljutise uudisega Kuule rajatavast mobiilside võrgust, et seejärel rajada sinna püsivam baas. Elon Muski programm näeb ette Marsile püsiva ja ennast ise varustava linna rajamise. Tegemist poleks siiski täielikult suletud süsteemiga, sest vähemalt kosmiline internet tagaks informatsiooni vahetamise.

Ajakava on veel lahtine. Jämedalt võib arvestada kahe asjaoluga. Musk on välja öelnud, et loodab Marsi koloonia valmis saada enne, kui Maa elanikud korraldavad tsivilisatsiooni ohustava kataklüsmi. Inimkond pole just kõige tugevam. Pigem paistab seis üpris logisevana, mainib projekti vedaja ja lisab, et Marsile pole vaja saata paari inimest, vaid terve linna jagu maalasi. Teise daatumi osas võib spekuleerida mehe vanusega. Elon Musk on 49-aastane ja soovib ilmselt näha oma seni kõige ägedama projekti teoks saamist.

Võimalikke reisiliste kandidaate alles otsitakse. Kümme aastat tagasi, ilma Elon Muskita, koostati juba korra vastav konkurss, mille järgi pidanuks reis algama 2023. aastal. Antud projekt lõppes pankrotiga. Vähemalt on olemas õpetlik kogemus. Sõit oleks pikk ja ühe suunaline. Nukrutsemiseks pole põhjust, sest Marsil peaks olema toimiv netiühendus.

See toob teistmoodi seaduskuulelikkuse teema juurde. Elon Musk kavatseb paigutada orbiidile, 550 kilomeetri kõrgusele 42 000 interneti ühendust tagavat Starlink satelliiti. Esialgsete plaanide järgi on algavaks suveks kohal 3600 andmeside tehiskaaslast ja teenus kuulutatakse ülemaailmselt kasutatavaks. Septembris alustati 880 tehiskaaslasest võrgustiku testkasutamisega. USA ja Kanada huvilistele pakutakse ligipääsu teenuse nn beeta-testimiseks.

Kellel õnnestub osaleda, saavad võrguteenust kiirusega 50–150 Mbit/sek. Osalus pole tasuta. Teenuse eest küsitakse kuus 99 dollarit ja poolemeetrise taldrikantenni ning muu raudvara eest peab tasuma 499 dollarit. Väidetavalt olevat kodudesse pakutav tehnoloogia etem, kui sõjalennukites kasutatav. Vahest lohutab see teadmine olukordades, kui testimise käigus side katkeb.

Ajaks kui süsteem saavutab stabiilsuse, peaks tärkama uusi õiguslikke väljakutseid. Riikide õigused ulatuvad taeva suunas nn Karmani piirini ehk merepinnast 100 kilomeetri kõrgusele. Starlink pakub viis korda kõrgemal asuvate tehiskaaslastega ühendust seal, kui valitsevad ebademokraatlikud normid ja internetiside on riigi kontrolli all.

Lisaks on teenus ebatavaliselt üleilmne, et mitte öelda kosmiline. See peaks tegema muret kohalikele sideteenuse tarnijatele, kes maksavad kohalikke makse. Riigid müüvad oma territooriumile kuuluvat raadioeetrit päris soolase hinnaga. Saab näha, kuidas käivitub äri kosmosesse ulatuvas dimensioonis. Ilmselt tahaks Elon Musk ka siin end suverääniks kuulutada.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".