Baroki ajastul, ehk 17. ja 18. sajandil kirjutatud muusika tähendati nootidena üles, et kollektiivid suudaksid seda pikema õppimisperioodita koosviibimistel ette kanda. Tänapäevases noodikirjas väga sagedased tempo ja dünaamika märgistusi toona ei pruugitud ja neid polnud ka väga tarvis.

Professionaalsed muusikud tegid helilooja ja/või dirigendiga tihedalt koostööd ning üldine ajastu esteetika oli kõigile tegutsejaile niigi selge. Paratamatult läks see praktiline teadmine uute muusikavoolude ja esteetika pealetulekuga kaotsi.

Hõre noodikiri kütab kirgi

20. sajandil hakati innukalt otsima võtit vanade kirjutamata tempode ja dünaamikate tuvastamiseks. Koostati skaalasid ja graafikuid, kus püüti fikseerida seda, mida võidi ehk toona heaks stiiliks pidada.

Sellest rangest lähenemisest tulenevalt mängitigi 20. sajandil barokkmuusikat tagantjärele välja mõeldud kiiruste ja värvingute ning kindlalt tiksuva metronoomi järgi.

Viimasel ajal on aga kerkimas esile uus koolkond, kelle arvates on need heas tahtes tehtud ponnistused meid barokkmuusika tegelikust kõlast pigem kaugemale viinud ning interpretatsioonikunst vajaks reformimist.

Just selle lainega on seotud klavessiinimängija Saale Fischer, kes kaitses hiljuti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktoritöö pealkirjaga "Tempo ja retooriline ajastamine 17.–18. sajandi instrumentaalmuusika esituses".

Teooria ja praktika sügav lõhe

Fischeri töö eesmärk on vähendada lõhet senise akadeemilises kirjanduses prevaleeriva normeeriva lähenemise ning varase muusika esitamise tegeliku seisu vahel.

Lähtekohaks on baroki ajastul väga olulisel kohal olnud klassikaline retoorika ja tänaseni säilinud noodimaterjal. Fischeri sõnul võimaldavad need tähelepanelikul lugemisel leida temposid, dünaamikat ja fraseerimist puudutavad tunnetuslikud nüansid, mida heliloojad teoseid kirjutades erinevalt oma tänapäeva kolleegidest eraldi välja ei kirjutanud.

Saale Fischer leiab, et pikalt kehtinud "õige-vale" kriteeriumid pole kooskõlas ei varase muusika esituspraktika ega publiku ootustega. Formaalsed tehnikad ja reeglid peaksid tema sõnul olema pigem abistavas rollis ja jätma ruumi subjektiivsetele otsustele, mitte dikteerima interpreedi esitust ega mõjutama kriitiku hinnangut esitusele.

Siga lendab ka muusikas

"Püüdes ühte lausesse kokku võtta retoorilise esituse põhituuma, siis ütleksin, et kõik oraatorlikku või loomulikku kõnesse sobivad väljendusvõtted sobivad ka barokkmuusika esitusse. Ja vastupidi – kõik, mis on kõnes ebaloomulik, on seda ka retoorilise muusika esituses." kirjutab Fischer oma väitekirjas.

Säärane mõtlemine välistab monotoonsuse nn. "sirge" esituse, kus puudub dünaamiline paindlikkus. "Teoorias ehk nüüdisaegses erialakirjanduses on klassikalist retoorikat tehniliste barokispetsiifiliste mänguvõtete asemel esikohale seav mõtteviis siiski küllaltki uus nähtus – oma töös tuginen enim Judy Tarlingi, Andrew Lawrence-Kingi ning Bruce Haynesi kirjatöödele, mille ilmumine jääb viimase aastatosina sisse." sedastab Fischer.

Oma doktoritöös analüüsib ta nii interpretatsiooni puudutava muusikateooria traditsiooni kui ka viimase saja viiekümne aasta jooksul toimunud muutusi loodusfilosoofias ja üleminekuid aja mõistmise, mõtestamise ning tajumise alal.

Aeg tiksub ja voolab

Fischer nendib, et aja küsimus tema jaoks äärmiselt oluline, kuna klavessiinil musitseerides ei saa helivaljusega mängida: "Erinevalt näiteks viiulist on dünaamilised võimalused on väga piiratud: neid praktiliselt polegi. Kui tahan midagi näidata, pean võtma selleks aega."

Seetõttu ongi tema uurimuses olulisel kohal vastuste otsimine igihaljale küsimusele, millised on 17. ja 18. sajandi muusikateoste baastempo kujundamise alused ning selle suhtes retooriliselt ajastatavad elemendid partituuris.

"Mida julgemalt kasutab solist muusikas peituvaid võimalusi selle paindlikuks kujundamiseks, seda kütkestavam ja veenvam on tulemus. Barokkmuusika ei muutu kõnelevaks iseenesest ning selle tähenduste avamine pole mitte kuulaja ega kavalehe, vaid muusiku töö." arutleb Fischer.

Kuula ka Vikerraadio "Huvitaja" saates olnud helilõiku, kus Fischer näitlikustab oma töö tulemusi klavessiinil mängitavate helinäidete abil.