Linnuke, keda kohalikud tunnevad enamasti maoorikeelse nime toutouwai (Petroica longipes) järgi, ja kes kuulub muidu virolaste sugukonda, on varblasest õige pisut suurem. Inimesi ta väga ei karda ja sätib end tihtipeale ka kellegi õlale, kinganinale või lausa pähegi istuma.

Wellingtonis asuva Victoria Ülikooli teadlased Rachael Shaw ja Mirnet Annetteõpetasid looduses elutsevad toutouwaid toidu hankimiseks lahendama lihtsat füüsilist ülesannet. Nad võtsid välikatsetele kaasa plastklotsi, millesse oli puuritud auk, mitte klotsist läbi, vaid umbes poole peale. Auku pistsid nad jahumardika vastse – toutouwaide seas hinnatud maiuspala, kuid augu ette sai libistada pööratava kaane.

Alguses kaant ette ei keeratud ja linnud said toidupala hõlpsasti kätte. Seejärel hakkasid teadlased avavust üha enam sulgema. Linnud õppisid seda aga nokaga kõrvale lükkama, kuni lõpuks oli neil selge, et ka täiesti suletud kaane saab avavuse eest ära lükata. Siis läks mööda aasta ja kümme kuud ning Shaw ja Harvey naasid katsepaika, et uurida, kui hästi oli õpitu lindudele meelde jäänud.

Tuli välja, et oligi päris hästi jäänud. Teadlased kohtasid uuesti 32 lindu, keda nad varem olid õpetanud. Peaaegu kõik nad, ainult kaks väljaarvatud, oskasid kohe kaane lahti nokkida ja mardikavastse kätte saada. Kohale lendas aga ka 17 uut väljaõpetamata toutouwaid, kellest mitte kellelgi ei läinud korda kaant avada.

Shaw ja Harvey kirjutavad ajakirjas Biology Letters, et kui need väikesed linnud suudavad omandatud oskusi nii pikka aega ilma vahepealse kordamiseta säilitada, siis saaks seda võimet ehk nende kaitseks ära kasutada ja õpetada neid näiteks vältima Uus-Meremaale sissetoodud linde murdvaid imetajaid, keda toutouwaid muidu karta ei oskaks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.