Tunded ja mõtlemine peegeldavad ajutegevuses kahte tinglikult eraldatavat tööriista. Anatoomiliselt asub tunnetega seotud otsustusprotsesside raskuskese limbilises süsteemis, evolutsioonilises arengus suhteliselt hilja tekkinud aju osas.

Arvatakse, et limbilise süsteemi moodustavate struktuuride kujunemine algas imetajate kujunemise varajases faasis. Keerukamate loomade puhul oli vaja juhtida partnerite kooselu, uue põlvkonna sünnitamist ümbritsevat ja järglaste toitmist tagavaid käitumisi. Enne seda oli kõrgemas närvitalitluses olemas reflektoorsed algoritmid elu korraldamiseks enam-vähem sisalike tasemel.

Imetajaid võib pidada elusa aine edulooks. Edu kulupooleks võib pidada keerukuse kasvu iseenda ja elu korralduses. Õnneks oli neist ülesaamiseks olemas läbiproovitud lahendus. Ajju lisandus kõige komplekssema ja uuema täiendusena uus struktuur, neokorteks. Inimese oma on üks suurimatest, võttes enda alla ajust ligemale kolmveerandi, jäädes õige natukene alla vaid mõnele delfiinile.

Kui seoses delfiinidega pole jäänud midagi kahe silma vahele, on inimene aju areng sooritamas võistujooksus järgmist uhüpet. Esmalt peab uues reeglis kokku leppima ja siis lubadusi uskuma. Reeglist rääkides on vaja kokku leppida, kas aju külge talitluslikult ühendatud masinat võiks lugeda näiteks digitaalseks superneokorteksiks. Teisisõnu, kas inimese enda aju abil leiutatud masina võimekuse võiks lugeda inimese osaks nagu oleks see pikaajalise evolutsiooni loogiline jätk?

Raamatus "Kiire ja aeglane mõtlemine" kirjeldab psühholoog Daniel Kahneman terviku talitlust, mille käitumist juhivad kiired ja robustsed tunded, mida püüab omakorda talitseda aeglasem ja kulukam mõtlemine. Inimesed teevad suure hulga otsuseid teadmata nende tegelikke tagajärgi. Nad loodavad, et tunne on õige.

Harvemini ratsionaliseerivad nad, miks peaks see olema õige. Alternatiivselt õigustavad nad pärast ebamugava tagajärjega kohtumist, miks neil ikkagi natukene õigus oli. Igatahes jõuab enamusel juhtudest tunne ette. Näiteid leiab riiete valiku keerukusega argistest juhtumitest kuni küsimusteni, kas alustada sõda. Alles päeva lõpus selgub, kas riided sobisid ilma või sündmusega ning kui õige oli sõdimine. Kummalgi juhul puudub inimesel piisavas koguses andmeid ja nende analüüsiks piisav suutlikkus. Enamasti saab öelda sama viitsimise kohta.

Järsku õnnestuks allutada kiire ja aeglane mõtlemine veel ühele juhtstruktuurile? Suurandmete analüüsi tulemusi võib toimetada inimese ajju silmade ja kõrvade kaudu, aga see liides on suhteliselt ebatõhus ning nõuab pahatihti arusaamiseks küllaldast koolitust. Pealegi ei suuda arvutid lahendada enamikke sotsiaalse elu väljakutseid, sest see ei tea midagi inimese tunnetest, vihjetest, tegevuse kontekstist jne. Parem oleks jätta otsustamine inimesele, aga lisada tema võimekusele täiendav analüütiline kiht.

Seda eriti olukorras, milles hakkavad omama masinad argielu korraldamises suuremat rolli. Tehisintellekt võtab üle kasvava osa tööülesannetest, sellelt oodatakse analüütilise võimekuse kombineerumist omasugustega. Sarnaselt inimestele, kes suhtluse keerukuse kasvades lisavad kommunikatsiooni uusi sõnu eeldusel, et inimesed saavad nendest aru, on masinate suhtluse arengus samuti loomulik uute inforikaste tähenduskategooriate sünd. Selleni välja, et masinad saavad omavahel paremini läbi võrreldes inimesega, sest viimane ei mõista nende suhtluses tärkavat keelt.

Kuni masinad on meile kasulikud, soovitab tunnete ajuosa asjal olla, märkamata, kuidas muutub inimese enda roll tema elu korraldamises üha kahvatumaks. Siit edasi pole raske oletada, kuidas ärkab ühel päeval osake mõtlevast ajust ehmatusega, et magas maha päeva, kui pidanuks oma aju pingutama.

Millegi sellise eest hoiatas hiljuti Elon Musk, rääkides põhjustest, miks teeb tema juhitud arendusettevõte Neuralink pingutusi aju masinaga liidestamiseks. Seda tegemata ähvardavat inimkonda eksistentsiaalne risk. Nutikate masinate ajastul muutub elu ebastabiilsemaks ja tulevik etteennustamatuks.

Musk näeb olukorra kontrolli säilitamise lahendusena inimese aju võimestamist juba mainitud uue digitaalse juhtimistaseme kihiga. Ta pakub, et tulevane tehnilisele ainele rajatud superintellekt ületab kordades neokorteksi ja limbilise süsteemi ühist talitlust, kuid oleks mõlemaga sujuvalt ühendatud. Isegi kui masina komponendid suhtleksid omavahel meeletu kiirusega ja arusaamatute signaalidega, kuuluks kõik inimeseks olemisse ja summeeruks meie nutikusena.

Huvitav, kas kunagi kaasatakse anatoomia õpikusse ka peatükk masinaehitusest?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".