Följeton: kas viisakas oleks hakata juba linde toitma? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rasvatihane.
Rasvatihane. Autor/allikas: Marko Mägi

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et juba nädalaid mõlgutasin mõtet, kas oleks viisakas köögi akna taha seada üles lindude söögimaja. Seda selleks, et saaksin hommikukohvi juues jälgida sulepallide saginat ja tunda rõõmu nii enda, kui ka nende kõhtude täitumisest, kirjutab humoristlikult Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, kes on uurinud ja avaldanud teadusartikleid lindude toitumiskäitumisest.

Viisakuse konks seisnes selles, et elan teisel korrusel ning minu alumise naabri akna taga juba ripub lindude söögimaja. Kuna naaber on juba aastaid siin elanud ja mina suhteliselt värske elanik, siis tekkis mul eetiline dilemma: kas ma mitte ei pahanda naabreid, kui meelitan tema väljatreenitud linnud ennast lõbustama?

Oma süümepiinade vähendamiseks lähenesin probleemile teaduslikult (või siis pigem pseudoteaduslikult).

Plaan oli järgmine: panna üles konkureeriv söögimaja, peas mõlkuva hüpoteesiga, et linnud valivad kahest majakesest ühe. Igati korralik pseudoteaduslik hüpotees, mille kinnitamine on sajaprotsendiliselt garanteeritud, sest pole vahet kumma söögikoha linnud valivad, hüpotees saab kinnitatud nii või naa.

Selleks, et teise konkureeriva söögimaja olemasolu samal territooriumil veelgi õigustada, siis ei saanud ma piirduda pelgalt ühe hüpoteesiga. Üks korralik eksperiment peaks vastuseid andma korraga mitmetele hüpoteesidele, rääkimata siis pseudoteaduslikust eksperimendist, kus vastuste arvu ei piira miski. Nii saigi välja mõeldud veel üks hüpotees juhuks, kui linnud peaks eelistama minu aknatagust. Hüpotees sai järgmine: linnud eelistavad minu söögimaja, sest sealt on parem vaade ja kvaliteetsem toit. Mõlemad eeldused on igati põhjendatud, sest paratamatult näeb teiselt korruselt kaugemale ja minu poolt pakutav kõikvõimalike seemnete segu peaks iga kell naabri pakutava saiapudi üle lööma.

Mõeldud, tehtud. Riputasin varahommikul rõdule tagurpidi keeratud pudeli, millest linnud said väikese ava kaudu seemneid nokkida. Pudelil ilutses pilt sinitihasest ja võõramaakeelne suurekirjaline tekst "Futter Boy" ning kirbukirjas ohtralt lauseid selle kohta, kuidas söötjat õigesti kasutada. Kõik see tekst jäi pärast söötja paigaldamist kenasti tagurpidi. Kasutusjuhendi mainimine võib tunduda liigsena, sest selliste peensusteni teadustöös ei laskuta, kuid tuletan meelde, et tegu oli tõsipseudoteadusliku uuringuga ja seepärast pole ükski detail liiast (selle tähtsus selgub hiljem). Pseudoteaduslik katse võis alata.

Rasvatihased ja toidumaja. Autor/allikas: Marko Mägi

Esimene vaatlus

Nagu arvata oli, ei leidnud linnud esimesel hommikul teed minu rõdule. Rüüpasin kohvi, põrnitsesin pudelit ja katsusin rahuneda. "Küll nad tulevad, küll tulevad, kuhu nad pääsevad," mõmisesin vaikselt. Tundsin end kui kaladest kihava tiigi ääres istuv kalamees, kelle konksu otsa ei hakka miskit. Linnud istusid kui kollaseks võõbatud kivikujud põõsas.

Vahelduseks heitsin pilgu naabri toidumajale. Pilt oli paljulubav, sest ka naabri toidumaja oli tühi. Distantsilt polnud küll võimalik kindlaks teha, kas toidumajas oli midagi söödavat või mitte, kuid pseudoteaduse seisukohalt on see fakt täiesti tähtsusetu. Võtsin veel ühe tassi kohvi, lootes, et ehk linnud ikka tulevad ja kinnitavad mu hüpoteese. Tühjagi!

Lõpetasin vaatluse ja läksin tööle. Ehk õhtu toob selgust. Ei toonud, sest naasin pimedas ja unustasin kontrollida, kas toidu kogus on söötjas vähenenud või mitte – samuti ebaoluline fakt pseudoteadlase jaoks.

Teine hommik

Võit ja halleluuja. Rasvatihased, kodu- ja põldvarblased askeldasid agaralt minu rõdul. Haarasid seemne ja lendasid põõsasse keha kinnitama. Võit oli magus, seda enam, et naabri toidumaja ei külastanud ükski lind.

Olin saanud kinnituse oma püstitatud hüpoteesidele: linnud valisid kahest toidumajast ühe ning eelistatud oli just minu akna taga asuv söötja. Naabri toidumaja oli jätkuvalt tühi, seda nii toidust kui ka lindudest. Oli viimane aeg katse lõpetada, sest oht, et naaber võib mingil hetkel pidada vajalikuks oma söögimajja lindudele süüa panna, kasvas iga hetkega. Ja see võis hüpoteeside kinnitamise kahtluse alla seada. Kuulutasin katse lõppenuks ja hüpoteesid kinnitatuks. Üks vaatlus kahe erineva teadusliku oletuse kinnitamiseks – seda võib pidada pseudoteaduse kõrgpilotaažiks.

Saavutanud enda silmis vägagi eduka pseudoteadlase renomee, hakkasin plaanima uusi katseid, et tuua päevavalgele teisigi, seni saladuseks jäänud pseudoteaduslikke tõdesid (suuresti selleks, et saada suuremat õigustust oma toidumaja kasutamsele).

Järgnevatel hommikutel jälgisin, kuidas linnud rõdu külastasid ja hirmuäratava kiirusega seemneid hävitasid. See tegi murelikuks, sest sellise tempo juures oleks juba viiendaks päevaks söötja tilgatumaks tühi. Olin arvestanud, et saan söötjat täitmata läbi ajada vähemalt mõne nädala. Et ressurss ei läheks pseudoteaduse jaoks kaduma, genereerisin kähku hüpoteesi, mille kontrollimine aitaks mul ebaõnnestumise korral säästa seemneid, õnnestumise korral aga kinnitaks veel üht hüpoteesi. Kuklas kumas fakt, mida olin kuulnud tõsiteadulikest allikatest ja millesse ma seetõttu skepsisega suhtusin.

Nimelt olevat Inglismaa tihased õppinud avama ukse taha jäetud piimapudeleid. Sellest lähtuvalt oli minu hüpotees järgmine: Tartu rasvatihased on vähemalt sama targad kui Inglismaal. Hüpoteesi kontrollimiseks otsustasin toidumaja seemneava katta hõbepaberiga, et see meenutaks suletud piimapudelit (jäljendamist ei soovita ma siiski teistele pseudoteadlastele; kui vähegi võimalik, siis tuleks katsed läbi viia nii, et neid oleks võimalikult raske korrata). Esimene rasvatihane oli kaunikesti ehmunud näoga (subjektiivsete hinnangute andmine uurija tujust ja konditsioonist lähtuvalt on pseudoteaduses igati aktsepteeritav meetod) ja eemaldus kiiresti. Kiire järeldus: vähemalt üks Tartu rasvatihane on märkimisväärselt tuhmim (loe: rumalam) kui Inglismaa semud. Näis, et minu katse seemneid tulevikuks säästa, läheb õnneks. Selle teadmisega suundusin tööle.

Ekraanitõmmis. Rasvatihased ja piimapudelid. Autor/allikas: Ekraanitõmmis

Neljas hommik

Hõbepaber oli kadunud ja linnud olid poole seemnevarust hävitanud. Kahetsusega südames, sest seemneid ei õnnestunud säästa, pidin tunnistama, et kolmas hüpotees sai kinnitatud – Tartu tihased on vähemalt sama nutikad kui Inglismaal, välja arvatud üks isend! Et see üks õnnetu ehmunud emane rasvatihane saaks siiski võimaluse end rehabiliteerida ja samas ka seemned säästetud, otsustasin ava uuesti sulgeda, kuid seekord teibiga, mida on hõbepaberist tunduvalt raskem eemaldada.

Jäin ootama. Ootasin natuke veel. Siis veel mõned minutid. Ja lõpuks ta tuli. Samasugune ehmunud nägu peas kui eelmisel hommikul, maandus kinnikaetud avale, vaatas pikalt ja süvenenud ilmel söötjale joonistatud sinitihase joonistust, toksis seda mõned korrad, heitis pilgu kasutusjuhendile, mis oli jätkuvalt tagurpidi ja inglisekeelne, mõtles korraks ja lõi, raksti, noka teibi sisse ning hakkas seda lahti sikutama.

Heureka! Mis võiks olla veel parem, kui võimalus püstitada hüpotees peale katse toimumist! Sellist võimalust ei saa jätta kasutamata ükski endast lugupidav pseudoteadlane. Kiiresti genereerisin hüpoteesi: Tartu rasvatihased on sama nutikad kui Inglismaa tihased, kuid vähemalt üks Tartu rasvatihane on neist kõigist märksa teravama taibuga, sest oskab lugeda. Vahva! Sellist läbimurret poleks osanud isegi oma parimates pseudounenägudes näha.

Kokkuvõte

Ühe toidumajaga (hind umbes 5 eurot) sai kontrollitud nelja erinevat hüpoteesi, mis peaksid andma kokku ühe vägagi arvestatava pseudoteaduliku doktoritöö. Lisaks saan nüüd naabrile öelda, et ta ei peaks väga minuga pahandama, et tema linde kurjasti ära kasutasin, sest katsete tulemused on vägevad ja ta väärib kindlasti kaasautorlust. Nüüd on vaja leida vaid üks respekteeritud pseudoteaduslik ajakiri, kus oma katsete tulemused publitseerida. Neid peaks jaguma küllaga.

Rasvatihane Autor/allikas: Marko Mägi

Epiloog

Minu üliodaval ja väga häid pseudoteaduslikke tulemusi andnud uuringul rasvatihaste lisatoitmiseeksperimendil oli ebameeldiv tagajärg.

Peale eksperimendi lõppu keerasin lindude toidumaja kraani kinni ja nii on see ka veel täna, sest naabri toidumaja on jätkuvalt lindude jaoks valla. Kuid linnud pole lollid. Käisid teised mu rõdul akna taga mitu päeva uurimas ja puurimas, et kuhu kadusid maitsvad päevalilleseemned. Üritasin neile küll verbaalselt, küll visuaalselt käemärkidega selgeks teha, et siit rõdult pole neil enam midagi saada. Pealegi olid ilmad nii soojad, et nälja korral oleksid nad võinud kasvõi vihmausse nokkida. Ma pole küll näinud, kuidas rasvatihane vihmaussi sööb, kuid teoreetiliselt oleks see võimalik olnud.

Ei mõistnud minu kõrgesti koolitatud tihased mu kõnet, mis tõsi, jäi klaasi taha ja vaevalt linnud huultelt lugeda oskavad. Mõistmatuks jäid ka kõigile üheselt mõistetavad rahvusvahelised viiped, mis pidid tähendama "kõik on otsas", "laske jalga", "minge otsige endale puukoore vahelt ise mõni ussike". Selgus, et liikidevahelises suhtluses on neist viibedest vähe tolku. Linnud kepslesid jätkuvalt rõdul ja vaatasid läbi klaasi mulle suurte tumedate silmadega otsa.

Oma viimase kahekümne kolme aasta jooksul, mil olen rasvatihaseid uurinud, olen nende ilmest nii mõndagi välja lugema õppinud ja see, mida nende nägudest ja kehakeelest välja lugesin, oli väga ühemõtteline. Inimkeelde tõlgituna kasutati järgnevaid väljendeid, mille kõige sündsam eestikeelne vaste on "mölakas". See oli juba liig, sest siiani olin neist väikestest lindudest palju paremal arvamusel. Ma hoolin neist, toidan neid ja nemad ütlevad mulle nii! Hinge läks.

Palju ei puudunud, et oleksin söögimaja kraani uuesti lahti keeranud, kuid otsustasin kõigele vaatamata südame külmaks teha. Pika peale rahunesid ka linnud ja nende kõnepruuk muutus malbemaks, kuid oli näha, et viha jäi sulgede alla vinduma ja otsis väljapääsu. Nii see asi jääda ei võinud.

Möödusid päevad

Ilmad olid jätkuvalt lindudele soodsad ja seega oli toidumaja jätkuvalt suletud.

Ühel päikselisel hommikul istusin köögis, rüüpasin kuuma kohvi ja vaatasin, kuidas linnud hoovis askeldavad. Paar tigeda näoga tihast istus vastasmaja vihmaveerennis ja piidlesid mind. Ignoreerisin neid. Leidsin, et sellist suurepärast ilma peab kuidagi ära kasutama ja langetasin otsuse, et nüüd on paras aeg pesu pesta. Otsisin välja kõik heledamad hilbud. Pesu pestud, laotasin need päikse kätte rõdule kuivama. Märkasin silmanurgast, et tigedad tihased istuvad jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis. Ignoreerisin neid taas. Läksin tööle. Kõik oli hästi. Naasin pimeduses ja pesu ununes rõdule.

Järgmine hommik

Istusin tavapäraselt köögis ja silmasin pesu. Korjasin riided kokku ja tõin tuppa tahenema. Nägin jälle neid samu tigedaid tihaseid, kes varjasid end jätkuvalt vastasmaja vihmaveerennis. Sellest hoolimata oli aru saada, et tihaste palged on naerumuigel. Linnud lahkusid, kui sulgesin rõdu ukse. Rohkem pole ma neid näinud.

Esimese hooga ei osanud ma kuidagi lindude kummalist meelemuutust seletada, kuid põhjus selgus üsna pea – valgetel sokkidel olid tumedad plekid, heledal särgil lookles pikk rohekaspruun triip. Olin vihane. Nüüd aga teeb see vaid nalja. Pseudoteadusest sai päris tõsine asi, käegakatsutav ebameeldivus.

Moraal

Teadus võib küll olla pseudo ja kerge teha, kuid tagajärjed võivad olla reaalsed. Ju said tihased aru, et ma ei võta nende uurimist piisavalt tõsiselt ja andsid sellest neile omasel moel märku. Rohkem ei julge ma tihastega naljaviluks tegeleda. Ainult tõsiteaduslikel eesmärkidel. Kui sedagi.

Ja nüüd päris tõsine sõnavõtt: linde talvel toites tee endale selgeks, millal ja millega neid toita, kas üldse toita või lasta neil siiski omapäi tegutseda. Hetkel, mil maas on õhuke lumekiht ja õhutemperatuur veel plusspoolel, ei ole tungivat vajadust lindudele uisapäisa abikätt ulatada (sest nad võtavad kogu su keha koos saba ja sarvedega...). Lindude toitmise ABC-s loe Linnuvaatleja veebipesast.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: