Pelgalt mõtlemine pesupesemisele kui tüütule tööle, raiskavat umbes sama palju aega, kui kulub seda ühe pesumasina täie pesu pesemisele, kuivatamisele ja lappesse panemisele. Kokku võidakse pühendada sellele kogu puhta pesu lõppemiseni mitme päeva peale hajutatuna paar tundi.

Seega on probleem olemas. Paljud tehnoloogiaarendajad unistavad sedavõrd praktilise ja tehniliselt teostuselt lihtsana näiva probleemi põhjalikumast lahkamisest. Pesumasin on õnnetuseks juba ära tehtud ja pesuvahendite arendamine on liiga keerukas. Aga kuidas oleks pesu lappesse panemisega?

Inimesele on riiete triikimine ja kokkuvoltimine suhteliselt lihtne töö, mis õnnestuks mõne minutiga. Samas on need tegevusena parajalt tüütavad. Masinatäie puhta pesu kapivalmis seisu saamine võtaks elust umbes pool tundi. Arvestades, et keskmises peres pestakse aastas ca 300 masinatäit musti riideid, kulub aastas puhta pesu peale paarkümmend ööpäeva.

Arvutuste järgi on 18-aastaseks saanud inimese pesu puhtana pidamisele andnud keegi elust 137 päeva ehk ligemale viis kuud. Kuna emadepäevani on veel aega, jäägu selle isiku äraarvamine mõnele teisele korrale. Igatahes on mõned tehnoloogiaarendajad väljakutset märganud. Siin-seal maailmas tegeletakse kuiva ja puhta pesu viimase, kappi viiva sammu automatiseerimisega.

Jaapani ettevõte, mille nimi tõlkes on Seitse Unistajat, alustas 2014. aastal pesu lappimise roboti arendamist. Ülesande lahendamiseks koondati kõige uuemad teadmised robootikast, reaalajas visuaalsest analüüsist koos masinõppe ja muude tehisintellekti tööriistadega.

Eelmisel aastal, ülemaailmsel tarbijaelektroonika messil Las Vegases tutvustas firma töö tulemusi robotina Laundroid. Väliselt kappi meenutava tehistöölise sisend oli põranda kohale avanev sahtel. Sinna visatud särgi võis leida mõne aja pärast mõnest ülemistest riiulitest. Tehniliste andmete järgi oskas masin ära tunda nii esemete olemuse kui ka omaniku. Neist juhindudes kogus masin särgid ja sallid ning iga pereliikme asjad sobivatele riiulitele.

Enamasti lõpetab kaupmees selle koha peal kauba omaduste kirjeldamise. Sai ju kõige olulisem väljaöeldud. Nn pisikeses kirjas omaduste osas olgu siiski lisatud, et ühe T-särgi kokkupanemisele võis kuluda umbes veerand tundi. Natukene kohmakavõitu küll, aga kuivõrd inimene ei pea selle juures ootama, pole ju oluline, kui kaua kulus hommikul kapist võetud asjadel sinna jõudmisele aega.

Tegelikult polnud inimene täiesti vaba. Väikeses kirjas reklamatsioonide seast võis leida hoiatuse, et tumedate asjade lappimisega võib jääda masin hätta, kuivõrd taoliste riideesemete tunnusjoonte eristamisel võib esineda raskuseid. Nii võis õhtul roboti sahtlisse visatud tume pluus hommikul riiulist puududa. Võis juhtuda, et ülejäänud puhtale pesule ei pääsenud samal ajal ligi, sest masin püüdis riideesemest endiselt aru saada ega avanud pooliku töötsükli tõttu kapi omanikule oma uksi.

Keda need väikeses kirjas robotit iseloomustavad täpsustused ei heidutanud ja eelistab nagunii heledamaid riideid, siis viimase ja suures šriftis omadusena oli masina hinnasildile kirjutatud 16 000 dollarit. Suur number sunnib paratamatult arvutama, otsimaks esmalt kulude nulli jõudmise punkti, et hinnata seejärel saadava kokkuhoiu suurust. Samas on number sedavõrd suur, et masina võib jätta poodi arvutusi tegematagi. Argisema sissetulekuga pere jaoks on hind liiga kõrge ja kel raha nii palju, et seda ei loe, ei loe oma mureks ka pesu lappimist.

Öeldut arvestades ei tasu nii pea puhta pesu eest hoolitsemisel masinaga arvestada. Jaapani Seitsme Unistaja firma kuulutas aprilli keskel välja pankroti. Erinevalt emotsionaalsest soovist taolised juhtumid kiiresti unustada, tasub midagi õppida kasvõi investorite 20 miljoni dollari hukkumisest pesu voltimise altaril. Tõenäoliselt ei olegi kitsaskohaks raha lõppemine ja seadme hind.

Iga unikaalne tehnoloogia on alguses kallis. Seitsme Unistaja arvestuste järgi pidanuks Laundroid maksma lõpuks umbes paartuhat dollarit. Sellisena oleks sobinud selle paari panna kallima pesumasinaga. Õppetunni vihje on hoopiski inimesele lihtsana näiva ülesande masinale õpetamise keerukus. Lihtsana näivate ülesannete puhul tegutseme automaatselt. Kui millelegi mõtleme, siis sedavõrd vähestele osadele, et tööst jääb lihtsa tegevuse mulje.

Tänu taolisele kuvandile võtavad ühed töö teha ja teised loovutavad lihtsuse võitmise mõtetega selle jaoks raha. Kuid tumeda särgi kokku voltimine ei ole nägemise ja voltimisliigutuste väljakutse, mille võiks sooritada tehisintellekti asemel iga teine tööstuslik pakkimisautomaat.

See on palju komplitseeritum tunnetuslik väljakutse, mille kirjeldamist masinale võiks proovida igaüks. Puhta pesu tööle mõtlemine suurendaks aga vaid aja- ja närvikulu. Lihtsam on see töö ilma mõtlemata ära teha.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".