Õppimine õppimise pärast on üllas, aga elu vajab elamist. Viimane nõuab raha. Raha ja aega kulub isegi tasuta ülikoolile. Veelgi rohkem kulub, kui õppida välismaal. Ja eriti palju kulub raha õppides välismaal tasulises ülikoolis. Näiteks USA erakõrgkoolides kulub aastas õppimisele ja elamisele keskmiselt 48 510 dollarit.

Järelikult peab homne olema selline, milles jagub raha minevikus, olevikus ja tulevikus elamisele. Tulevikku ostetakse pangalaenuga. Iga hetk nõuab samuti oma, kasvõi vähemalt interneti ühenduse eest tasumiseks. Minevik toob kaasa õppelaenud. USA-s on õppelaenu keskmine suurus 29 800 dollarit ja riik ootab raha 44,7 miljonilt kodanikult, kogusummas 1,56 triljonit dollarit.

Igapäeva elu valikute mõttes maksab õppelaenu võtnud ameeriklane kuus tagasimaksena keskmiselt 393 dollarit. See osa tuleb igakuisest sissetulekust maha arvestada, et maksta siis allesjäänuga maja, auto ja krediitkaardi võlga. Võimalus on ka mitte maksta. Igal neljandal on õppelaenu tagastamisega raskuseid, umbes 11 protsendi õppelaenu tagasimaksete hilinemine ületab kolme kuud või on kulutatud lootusetuks.

Raha lihtsalt ei ole, kuna palk on väike. Ameeriklaste õppelaenu suurus ületab umbes poole triljoniga sealset krediitkaardivõlgnevust. Maailmas on arvnäitajad riigiti erinevad, aga suur põhimõte jääb samaks – haridus peab ära tasuma.

Usutavalt on igas kodus läbitud diskussioon, mille sisuks on kooli ja töö vahel haigutav lõhe, nagu seda on õppimise ja teenimise puhul. Enamasti vist vastust ei leita või ei oodata. Selle asemel jääb kõlama soovitus – mine tööle ja siis ise näed! Õppur võis mängida rikkusi koguva spetsialisti visiooniga, sest seda on toitnud senine kogemus. Aeg, kui tööjõuturg arvestas diplomile kirjutatud ameti kõrval muu hulgas isegi kõrgkooli nimega. Kardetavalt on taolised sotsiaalsed rusikareeglid muutumas.

USA õppelaenu koormuse kogusuurus ja selle kasvu jätkumine signaliseerivad argielus märkamatuks jäävat muutust. USA erakõrgkooli lõpetajatest kuulutavad 48 protsenti 12 aastaga, et nad ei suuda õppelaenu tagasi maksta. Riigikoolide puhul on sama näitaja umbes neli korda väiksem. Seda seletab osaliselt madalam laenukoormus.

Viimase 25 aastale toetudes ületab õppelaenude kasv märgatavalt palga kasvu. 1990. aastal moodustas õppelaen 28 protsenti töötaja aastasest sissetulekust. Aastal 2015 oli laenu osaks 74,3 protsenti aasta jooksul teenitud palgast. Trendi jätkudes võrdub 2023. aasta sissetulek õppelaenuga.

Miks siis õppimine ära ei tasu? Inimese jaoks tasub kindlasti. Teadmiste omandamine on eelistatav igas olukorras, nii heas kui keerulises. Probleem on teadmistega raha teenimises. Aastatel 1981 kuni 1996 sündinud põlvkonda on tabamas modernse automatiseerimise efekt. Varasemad põlvkonnad kohtusid samuti automatiseerimisega, aga toona sündis suhteliselt kiiresti uut tööd juurde.

Paljuski sellist, mida õpitakse täna ülikoolides. Viimasel ajal kaovad tööd automatiseerimise mõjul aga kiiremini, kui jõutakse uusi luua või avastada. Kui ka uut tööd luuakse, kaldub olema sellest oluline osa madalama pildiga. Näiteks viimasele suurele kriisile järgnenud aastatel lisandunud uuest tööst on 75 protsendi kohtade palk keskklassi senisest keskmisest madalam.

Uuest tööst on kadumas keskmine palk. Automatiseerimise tulemusel muudetakse senised keerulisemad tööd lihtsamaks. Töö nimel pääseb konkureerima rohkem inimesi. See omakorda hoiab palgad madalana. Tööde osalise automatiseerimise killustatusega kombineerudes väike kannustab tegema väike sissetulek mitut tööd, jättes petliku mulje suurest tööhõivest.

Teisalt leidub tööd kõrgetasemelistele spetsialistidele ehk neile, kellel on olemas kogemus, millest omandati kasvav osa töö käigus. Keskosa kadumine sarnaneb maalihkes tekkinud kuristikule, jagades rahva kaheks vastavalt sellele, kummal kaldal asus keegi enne muutust.

Kadumas on karjääriredel või sild, mida pidi sai vanasti näiteks ülikooli lõpetades madala palgaga töökohalt ennast üles töötada. Automatiseerimine kaotab sotsiaalselt protsessilt keskosa, kuhu võib kukkuda ehk jääda liikumatuna võlakoorma alla. Seega jääb alles puhas õppimine puhtalt inimese enda tarbeks. See võib-olla ongi arengu ülim eesmärk.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".