Tulevikus kõige suurema tõenäosusega tööd pakkuvatest probleemidest saab aimu lihtsa eksperimendiga. Selleks tuleb manada esmalt guugeldamisega ekraanile lehekülgede kaupa maailma ülikoole ning seejärel juhuslikult mõnel neist klikkides vaadata, mida seal õpetatakse.

Õppeasutused on küll traditsiooniliselt konservatiivsed, aga sõltumata seotusest ühiskondliku või individuaalse rahakotiga, on nad ikkagi lisandväärtuse pakkumisega tegelevad äriettevõtted. Sellistena peavad arvestama turukonjuktuuriga ehk nõudlusega toodete ja teenuste järele.

Mainitud konservatismi ja pakitseva paindlikkuse kombinatsioonina peegeldab kõrghariduse pakutav möödaniku edulugu. Heal tasemel õpetamise väljaarendamine ja õppurite poolt selle äratundmine võtab aega. Suure laeva metafoori kasutades kulub taolise organisatsiooni suuna muutmisele, vastuseisude ületamiseks ja uue omandamiseks hulganisti aega, vaeva ja energiat. Järelikult kulgeks ülikooli poolt juhitud elu hea meelega vanades traditsioonides. Seda püütakse kuvada mõnel juhul ka iseseisva väärtusena.

Samas on kasvanud suuresti tänu ülikoolides sündinud teadmiste lisandumisele inimese võime muuta maailma. Paraku ei saa sama öelda maailma muutumise kontrolli all hoidmise kohta. Muutuste tempod hoogustuvad ning need kombineeruvad uutel ja üllatavate tagajärgedega viisidel. Õppeasutuse konservatiivne loomus jääb probleemidega võidujooksus üha aeglasemaks.

Katsumuse olemasolule viitab näiteks 56 tuhande tarkvaraarendaja küsitluse tulemus, mille järgi puudub neist kahel kolmandikul kõrgkooli diplom. Töökohal ja sellele eelnev iseseisev õppimine paistavad olema maailma vajaduste rahuldamiseks vajalike oskuste omandamiseks kiirem ja pandlikum viis. Aastatega on lisandunud mitmeid analoogseid näiteid koos soovitustega õppida ülikooli asemel elust endast. Muidu võib õige võimaluse maha magada.

Öeldu pole mõeldud demotiveerima pürgimusi kõrgema hariduse omandamiseks. Kõrgem haridus ja teadus õpetavad vaatama olukordi kriitiliselt, et õppida ja teha vajalikke ümberkorraldusi. Huvitava ajakohase näite leiab infoturbe eksperdina tuntud ja Harvardi ülikoolis õppejõuna töötava Bruce Schneieri avaldusest San Franciscos peetud valdkondlikul konverentsil. Schneier soovitab tehnoloogidel võtta üle juristide töö, vähemalt osaliselt.

Temagi argument rajaneb tähelepanekul ülikoolides õpetatavast, milles moodustavad märgatava osa mitmesugused majandusvaldkonna ained. Põhjuseks on umbes sajandi kestnud viljakas töö, millega on lahendanud majandusteadus inimkonna probleeme. Nende väljakutsete põhiosa jäi aga 20. sajandisse. Alanud sajand on lisanud arenguteele tõsiseid takistusi, mille sisuks on hoopiski tehnoloogia.

Muutuste tempod on samuti oluliselt kasvanud. Schneier tõdebki, et muutused juhtuvad kiiremini, kui oskame oodata. Eriti kiiresti kasvab lõhe uudsete väljakutsete ja senist elu korraldavate lepete ning arusaamade, ehk seaduste vahel.

Tehnoloogia tekitab elukorralduses suuremaid muudatusi kui ükski seadus. Seadusloome on alati probleemide järele jooksja. Pealegi pole tehnoloogial ja seadusloomel olnud seni erilist kokkupuudet. Isegi internet sündis ja arenes ilma ühegi seadusandliku koordineerimiseta, ilma avalikke huve või infoturvalisust arvestavate suunisteta.

Tänaseks on internetist saanud lahutamatu osa elukorraldusest. Facebooki või Google näitel omavad kasumile orienteeritud erafirmad inimeste elude üle suuremat võimu kui riigid. Taolise arengu jätkumine on ohtlik.

Schneier nimetab mõningaid tänast eluolu iseloomustavaid märgusõnu, mille tähendusest puudub ilmselt paljudel juristidelgi selge arusaam, hoolimata reaalse ja olulise mõju olemasolust. Üks neist on isegi otseselt eesti keelde tõlkimatu.

Mõtle ise, kuidas tõlkida surveillance capitalism ehk suurfirmade poolt igaühe elu kirjeldava detailse informatsiooni kontrollimatu kogumine ja muutmine ettevõtte kapitaliks. Lisa siia algoritmiline diskrimineerimine, kui sinu vabadusi piiratakse taoliselt kogutud andmeid analüüsiva tehisaju poolt. Tuttavlikumalt võivad kõlada digitaalne lõhe, demokraatiavastased inforünnakud jne.

Seadusloojad ei saa olla tehnoloogiaeksperdid. Tehnoloogiaeksperdid saavad olla seaduste algatajad ning sündivate olukordade ennustajad ja kirjeldajad. Tehnoloogid on tänaste probleemide põhjustajad ja neil lasuv vastutus peaks motiveerima astuma seadusloome teele. Siit siis mõte kaaluda bittide programmeerimise töö asemel teistsugust väljakutset.

Teatud mõttes sarnaneb ka juristi töö programmeerimisega. Selle erinevusega, et tranisistori seisundite asemel manipuleeritakse inimestega. Tulevikus haarab see üha enam tehnoloogilises džunglis viibivaid inimesi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".