Robotkohtunikud võivad imbuda õigussüsteemi juba pelgalt nalja pärast ({{commentsTotal}})

Inimesed võivad toetuda tulevikus masinate tehtavatele otsustele, mis võivad omakorda põhineda vaid üksikute huvirrühmade
Inimesed võivad toetuda tulevikus masinate tehtavatele otsustele, mis võivad omakorda põhineda vaid üksikute huvirrühmade "tõel". Autor/allikas: clement127/Creative Commons/(CC BY-NC-ND 2.0)

Tehisintellekti arengu tõttu pole kaugel aeg, kui õigust võiksid mõista masinad. Kardetavalt hindavad inimesed meelelahutust õigusest kõrgemalt ja masinkohtuniku kasutamine intrigeerib meid juba seetõttu, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Hoolimata orangutangide elu pikemat aega vaatlemisest, märkasid teadlased suurte primaatide elus alles nüüd aspekti, mis teeb nad inimese kõrval teadaolevalt teiseks sedalaadi liigiks. Mainitud eristavaks nähtuseks on omavahelises suhtlemises mineviku käsitluse kasutamine.

Inimesele on varasemalt toimunule viitamine normaalne. Näiliselt hõlbus maailma käsitlemise moodus eeldab aga abstraktset mõtlemist, tegelikkusele vastavate mõistete või sümbolite kasutamist ning nende väljendamist häälitsuste või žestidena. Seejuures peavad need olema kogukonnale ühiselt mõistetavad.

Taoline võime eeldab ajult tavatult keerulist talitlust. Tavatuks võib seda pidada just seetõttu, et seni oleme pidanud end ainukeseks vastava võime kandjaks. Žestides ja häälitsustes väljendatud abstraktsed käsitlused muudavad suhtluskeele oluliselt tõhusamaks. Tänu sellele on lisaks hetkes elamisele võimalik edastada kogemust ehk õpetada ja kujundada käsitlusi tulevikust.

Kui inimest ja tema aju võrreldakse võimsa arvutiga, siis orangutang kujutab selles kuvandis natukene lihtsamat raali koos tagasihoidlikuma tarkvaraga. Huvitav, kuhu peaksime paigutama kirjeldatud võrdluses tehisintellekti algoritme jooksutava arvuti? See poleks pelk mõttemäng. Taolise küsimuse lahendamine võib kujuneda praktilise elu otsustes oluliseks mõjutajaks. Näiteks inimeste vahelistes konfliktides õiguse mõistmises.

Olgu mõtteeksperimendina olukord, milles teeb kohtunik otsuse ja see paistab kõikidele osapooltele igati mõistlik. Lähemal uurimisel selgub aga, et tegemist polnudki kohtunikuga, vaid masinaga. Isegi kui otsus paistab mõistlik, tärkab õigustatud küsimus, kas inimesest kohtunik oleks jõudnud teistsuguse otsuseni. Kuna me ei oska sellele vastata, tõstatub küsimus masina otsuse usaldamisest.

Inimeste arv ja maailma elukorralduse jätkuvalt kasvav keerukus suurendavad õigussüsteemile avaldatavat koormust. Kuna õiguse mõistmine rajaneb seadustele, mis püüavad olla omakorda loogilised algoritmid, peaks programmiliselt tegutsev allegooriliselt pime ning tasakaalukas arvutist kohtunik olema selles valdkonnas igati loogiline areng. Kuid probleem ongi loogikas.

Me ei samastu orangutangiga muu hulgas ka seetõttu, et ei saa temast aru. Arvutitest oleme seni aru saanud tänu inimeste loodud samm-sammulisele tarkvarale. Tehisintellektis kasutatavate algoritmide puhul teame protsessi põhimõtteid, aga ei suuda haarata ehk mõista vastuse loogilist käiku. Kohtuotsuse puhul on õigluse nimel arutelu ja põhjendus olulised. See on vaid üks tahk kõhedust tekitavast tulevikust, juhul kui masinatele antakse vastav õigus inimeste vahel õiguse mõistmiseks.

Kuni jõuame draama kulminatsioonini, pakub vaidlus asjast huvitunutele põneva etenduse. Osa valdkonna eksperte arvavad, et masina otsusega peab nõustuma isegi juhul, kui sellest aru ei saada, aga inimesed kiidavad selle heaks või isegi inimese omast paremaks.

Viimasel juhul tärkab kiiresti vaidlus teemal, kas masinast kehvemaid otsuseid tegevat inimest tohikski lubada kohut mõistma. Masinal võivad puududa inimesest kohtunikult eeldatavad tarkuse, halastuse, kaastunde ja õigluse kvaliteedid, aga meid peaks rahuldama nende peegeldus masina otsuses, väidavad ühe arvamuse esindajad.

Vastaspool osutab masinates kasutatavate kohtulahendite andmebaasile ja tõdevad, et nende kõrvutamine ja filtreerimine ei ole mõtlemine, mistõttu tehisintellekti otsus polegi sisuliselt otsustamise produkt. Toimuv sarnaneb tehislikule kunstile, milles kombineerib masin inimeste loodud elemente uueks pildiks.

See võib meile meeldida. Näiteks hiljuti Christie oksjonil 432 500 dollari eest müüdud tehisintellekti loodud maal imaginaarsest Edmond Belamyst. Masin õppis esmalt ajavahemikul 14. kuni 20. sajandini loodud 15 000 maali. Seejärel lõi see siis midagi inimese ilumeelt meelt erutavat. Analoogselt oleks masinast kohtunik kinni minevikus, sest see inimese loodud materjal on tema ainuke õpetaja. Masinast kohtunik oleks konservatiivne ega oskaks hinnata uusi olukordi.

Kardetavalt hindab inimene meelelahutust õigusest kõrgemalt ja pelgalt seetõttu intrigeerib meid masinast kohtuniku kasutamine. Muu hulgas on asunud paljud loomaaiad müüma loomadele antud pintslite ja värvide tulemusel sündinud kritseldisi kunsti pähe. Vahest meile meeldibki pigem illusioon õigusest ja õiglusest kui tegelikkus.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: