Seismoloog: hea vaatlussüsteemiga leiab ka Eestis maavärinad üles ({{commentsTotal}})

 Heidi Soosalu.
Heidi Soosalu. Autor/allikas: ERR

Tänavu on Eestis registreeritud juba kolm maavärinat, mis kogenud seismoloogi Heidi Soosalu sõnul ei pruugi tähendada midagi erakordset, vaid viitab pigem sellele, et geoloogiateenistuse käsutuses on parem vaatlussüsteem.

Kas kolmapäevases maavärinas Lihula lähistel on midagi erakordset?

Vastab Eesti Geoloogiateenistuse vanemseismoloog Heidi Soosalu:

Tegelikult on Eestis maavärinad väga harvad. Endamisi mõtlen, kas see aasta on erakordne, et on juba registreeritud kolm maavärinat või on see pigem sellest tingitud, et kui meil ei ole piisavalt tundlik süsteem mõõtmaks neid maavärinaid, siis me lihtsalt magame nad maha. Nad jäävad allapoole tuvastamislävendit. Aga praegu, kui meil on hakanud juba kujunema nii hea vaatlussüsteem, siis leiamegi need maavärinad üles. On ajalooliselt teada, et Eestis on piirkond alates Matsalu lahest kuni Haapsalu-Hiiumaa-Vormsini meie mõõtkavas seismiliselt aktiivne. Maailma mõõtkavas muidugi väga rahulik. Aga see, et praegu toimus meil selles piirkonnas maavärin, ei ole minu jaoks imestama panev.

Võrdluseks, 2004. aastal toimus Kirbla külas maavärin, mida inimesed tundsid, ja selle magnituudiks oli 1,6. Tegelikult Kirbla küla on kohe sealsamas. Umbes 10+ aastat tagasi toimus seal maavärin ja nüüd jälle toimus. Jaanuaris toimus Matsalu lahe suudme alal samuti selline väike maavärin. Mina võiks eeldada seda, et selliseid 1-2 magnituudi vahelisi maavärinaid soodsal juhul läheduses olevad inimesed võivad tunda, aga ebasoodsal juhul mitte. Kirbla küla maavärinat inimesed ise märkasid, aga praegune jäi sellest lävendist nagu allapoole. Me hakkame seda tervikpilti joonistama, kui meil on tundlikud seismojaamad ja leiame sündmused üles. Haapsalu piirkonnas toimus maavärin sellel aastal, aga toimus ka aastal 2013.

Miks selles piirkonnas aktiivne on?

Mida rohkem maavärinaid mõõdame, seda rohkem saab neid seostada geoloogiliste tingimustega. Eesti piirkond on geoloogiliselt üks maailma rahulikumaid piirkondi. Peale jääaega oli Põhjamaades väga suur maa kerkimine siis, kui jääkate oli ära kadunud. Vahetult peale jääaega tekkis hästi palju maavärinaid selle tõttu, et maa tõusis üles ja pinged vabanesid. Aga praeguseks ajaks see tegevus on võib-olla mingi tähtsusega, aga ei ole kõige olulisem. Ma ei tea, kas seda saab spekuleerida, et maa tõus on seal piirkonnas kõige suurem. Mis roll sellel võib olla? Seda võib meeles pidada, aga kõike ta võib-olla ei seleta. Aga seal on kunagised iidsed murrangud kristalses kivimis setete all. Praegu arvatakse, et meie Põhjamaa piirkonnas on maavärinate ajendiks globaalne pusle ehk Atlandi keskahelikus tõugatakse laamasid meie poole või seda Euraasia laamat. Siis tekib lõpuks maapõues pinge ja kusagil see pinge peab vabanema. See, kus meie piirkonnas väriseb, on ka tingitud sellest, kuidas iidsed murrangud asetsevad. Keegi nagu tõukab meid Atlandi poolelt, siis on murrang sellises suunas, mis on tõukega risti. Sellises suunas see pigem nagu lukustub. Aga kui on sellises suunas murrangud, mida tõukamissuund suudab lahti teha, siis sellise murrangu korral võib ühel hetkel nihkuda.

Põhimõtteliselt meil on iidsed murrangud sügaval kivimites ja seetõttu, kuidas globaalselt laamad liiguvad, võivad murrangud aktiveeruda. Kui pingeid koguneb piisavalt, siis kuigi kivi peab väga kaua vastu ühel hetkel, kui pinge on liiga suur, peab pinge kuidagi vabanema ja siis toimub sügavustes maavärin. Seda saab uurida, kui teha geoloogilisi sügavuuringuid ja mõõta maavärinaid väga täpselt, siis saame seostada. Teame, et seal on selline murrang, et maavärin pidi selles suunas toimuma. Meil on siis dünaamiline arusaam sellest, mis seal maapõues toimub.

Praegune maavärin oli umbes sama suur, kui oli Haapsalu äärel maavärin 2013. aastal ehk maginituud 1. Praeguse maavärina korral ei ole keegi teavitanud, et ta oleks midagi tundnud. Haapsalus mõlemat, nii 2013 kui selle aasta oma, inimesed tundsid. Ma ise mõtlen seda, et võib-olla Haapsalu piirkonnas on mingi geoloogiline asi, mis võimendab seda võnkumist ja seetõttu inimesed seal piirkonnas kergesti tunnevad. See võib meile midagi rääkida settekivimite ehitusest. Võib-olla pinnas võimendab seda võnkumist ja inimesed tunnevad. See oli üks huvitav asi, mida meelde jätta, et miks just Haapsalus inimesed teavad, kuidas tundub, kui maa väriseb.

Kas selle uudisega seoses on midagi olulist, mida jagada?

See piirkond, kus värises, on Eestis seismiliselt ka ajalooliselt kõige aktiivsem. Meie kõige suurem maavärin oli 1976. aastal Osmussaare maavärin, mille magnituud oli 4,5, mis on juba Põhjamaade piirkonnas suur. See on nagu selle tingliku vööndi sees. Eesti loodenurgas on seismiliselt kõige aktiivsem. Seda näitab ajalugu ja nüüd, kui instrumentidega mõõdame, näeme sarnast nähtust. Muidugi võib mainida ka, et teine piirkond, kus on korduvalt maavärinaid olnud, on Võrtsjärve piirkond. Seal toimus eelmisel korral 2016. aastal maavärin ja siis oli 80-ndate lõpus üks, mida inimesed tundsid kuni Tartuni. Meil on kaks sellist fookust, mis pakuvad huvi. Nüüd, kui hoolikalt mõõta, siis saab geoloogilist tõlgendust teha. Aga põhiline on, et sellel on teaduslik tähendus.

Inimesed ei pea neid maavärinaid kartma, vaid pigem on see põnev nähtus meie mõõtkavas. Aga mis võiks olla ühiskondlik tähendus? Need on andmepunktid selleks, et hinnata Eesti piirkonnas seismilist ohtu üldiselt. Millal on vaja kvantitatiivselt hinnata seismilist ohtu, on näiteks siis, kui Eesti otsustab ehitada tuumajaama või kui tahetakse ehitada tuumajaamale jäätmete hoidla. Siis peab olema sellist asja seiratud ja sellele peab olema kvantitatiivne hinnang. Olgugi, et need maavärinad on väiksed, peab seda olema valemitega arvutatud, et oleks teada, et Eesti piirkonnas on selline tõenäosus, et maavärinad toimuvad. Enne, kui sellised arvutused on tehtud, ei anta luba tuumajaama ehitamiseks. See on selle info praktiline rakendus. Piirkonna seismilist aktiivsust tuleb nüüd meil päevakajaliselt arvestada ka Tallinna-Helsingi tunneli ehitamisega seoses. Ehitame mere alt tunnelit ja olgugi et arvame, et see oht ei ole suur, peab see olema arvutatud, mitte lihtsalt arvatud.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: