Kalade kiirusevahe tuleneb Põhja-Carolina osariigiülikooli bioloogi Elizabeth Kerni ja ta kolleegide arvates aga sellest, et linnas voolavad ka jõed ja ojad kiiremini kui maal. Maal imbub suur osa vihmaveest maasse ega jõua kohe jõkke. Linnas aga on kõva pinnas ja vihmavett jõuab jõkke rohkem. Sellest ka siis kiirem vool.

Kern ja ta kaaslased uurisid maal ja linnas kahte liiki kalu – mõlemad karplaste sugukonnast. Ühel neist liikidest oli linnaisendite kehakuju voolujoonelisem kui maaisenditel ning see omadus oli neil eri linnades kujunenud sõltumatult. Teise liigi kaladel oli aga linnajõe elanikel paksem ja tugevam saba kui maajõe elanikel. Mõlemad omadused, nii voolujoonelisus kui ka paksusabalisus aitavad kalal kiiremini ujuda.

Teadlased tegid ka katse, kus kasvatasid linnakalu ja maakalu üles täiesti ühesugustes tingimustes. Ka seal säilitasid linna- ja maakalade järglased oma vanemate omadused. See näitabki, nagu Kern ja kaasautorid ajakirjas Global Change Biology osutavad, et tegu on geneetilise taseme muutustega, mitte sellega, et kiiremini ujuma pidanud kaladel oleks puhtalt n-ö treeningu tulemusel sabalihas tugevnenud.