Intervjuu tiigrihüppe taassünni arhitektidega ({{commentsTotal}})

Tiigrihüpe on kaasanud noori aastaid.
Tiigrihüpe on kaasanud noori aastaid. Autor/allikas: PM/Scanpix

E-riik on saavutanud teatud küpsuse, sellist plahvatuslikku kiiret arengut ja teenuseid, nagu toodi turule aastatel 2000–2010, lähiajal tulekul ei paista selgub Sirbis ilmunud intervjuust.

Üks läbi aastakümnete olulist mõju Eesti infotehnoloogia kuvandile avaldanud ettevõte on aktsiaselts Cybernetica. Pöördelistel ja kapitalivaestel eelmise sajandi 90ndatel oli Cybernetica väidetavalt ainuke eraettevõte terves Eestis, kellel olid palgal oma teadustöötajad. Toona hoidis teaduselt kokku ka riik, eraettevõtetest rääkimata.

Cybernetica on osalenud e-riigi lahenduste väljatöötamisel, kuhu kuuluvad, ja mitte ainult, e-riigi üldpõhimõtted ja õiguslik raamistik, digiallkirja seadus ja -tehnoloogia, infosüsteemide turvaline andmevahetuskiht X-tee, interneti teel hääletamine, ELi nõuetele vastav tolliinfosüsteem. Nüüd keskendub Cybernetica e-riigi lahenduste ekspordile.

Ettevõtte sünni asjaolud võib kokku võtta järgmiselt: Cybernetica ASi kui juriidilise isiku tekkele aitas kaasa taasiseseisvunud Eesti uus teaduskorraldus, mille üheks nurgakiviks oli teaduste akadeemia instituutide liitmine ülikoolidega. Kuna ülikoolid olid peamiselt huvitatud akadeemia instituutides tehtavatest alusuuringutest, mitte aga arendustegevusest ja tootearendusest, siis kujunes loogiliseks sammuks teaduste akadeemia küberneetika instituudi jagamine kaheks – alusuuringute osaks, millest kujunes Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituut, ja rakendusuuringute ning arendustegevuse osaks, mille alusel asutati 1997. aastal teadus- ja arendusettevõte Cybernetica AS.

2005. aastal toimus ettevõtte aktsiate võõrandamine, mille tulemusel said ettevõtte omanikeks Cybernetica võtmeisikud, kes näevad tugevas firmasiseses teadus- ja arendustegevuses teed konkurentsivõimeliste toodete ja teenuste väljatöötamisele.

2013. aastast on Cybernetica nõukogu esimeheks akadeemik Ülo Jaaksoo, kes aastatel 1997–2013 oli juhatuse esimees ja veel enne seda, aastatel 1989–1997 Eesti Teaduste Akadeemia küberneetika instituudi direktor.

Juhatuse esimees on Oliver Väärtnõu, kes asus Cyberneticat juhtima 2014. aastal, olles varem töötanud riigikantselei strateegiabüroo direktori ja OÜ Eliko tehnoloogia arenduskeskuse tegevjuhina.

Suhtelise eelise teooria järgi hakati kunagi looma eeliseid infotehnoloogia (praeguseks on lisandunud ka kommunikatsioonitehnoloogia – IKT) valdkonnas. Selliste valdkondade teke on võimalik põhimõtteliselt kahes linnas – Tallinnas ja Tartus. Kuhu teie verstaposti asetaksite, kust kõik alguse sai?

Ülo Jaaksoo: Mina loen infotehnoloogia alguseks Eestis 1. septembrit 1960, mil tööd alustas küberneetika instituut (KüBI). Loomulikult on sellel ka eellugu ja loomulikult ei saa läbi ka teadmiseta, et umbes samal ajal, kui toimus pingeline KübI käivitamine, toimus ka Tartu ülikoolis esimese raali Ural 1 seadistamine. Siiski annan ma siin prioriteetsuse Tallinnale, sest KübI loomine tõi arvutiteaduse originaalkujul arenduse ja õpetuse Eestisse. Küberneetika instituudile olid esimestest päevadest olulised ka IKT rakendused, mis on instituuti eristanud ülikoolidest. Rääkides algusest, tooksin kahe olulise nimena välja akadeemikud Nikolai Alumäe ja Gustav Naani.

Naani kohta võib nii mõndagi halvasti öelda, aga ta oli andekas ja tark, tugevate Moskva sidemetega mees. Sellega, et ta aitas kaasa küberneetika instituudi asutamisele on tal kindlasti teeneid Eesti arvutiteaduse lätetesse panustamisel.

Minul muidugi vedas. Kui olin 1961. aastal viienda kursuse tudeng ja otsisin elus edasisi väljundeid, siis minu juhendaja soovitas, et mine KübIsse, seal toimetab Nikolai Alumäe. Läksingi ja olen läbi eri formatsioonide tegelenud valdkonnaga terve elu.

Märgiline aasta on veel 1975, mil instituuti asus juhtima Boris Tamm. Tema plaan oli koondada kõik andekad elektroonikud ja mikroprotsessorite uurijad ühte kohta ja selle strateegia elluviimine andis arengule veel täiendava impulsi. Hiljem arenes välja arvutustehnika erikonstrueerimisbüroo, mille mõju tänapäeva Cyberneticale kui kunagise küberneetika instituudi järjepidevuse hoidjale on märkimisväärne.

Viimastel aastatel väidetakse päris palju, et Eesti internetitiiger on unne suikunud. Milline on teie arvamus?

Jaaksoo: Et kujundada arvamust, peame vaatama tagasi iseseisvuse taastamise aega. See oli aeg, kui IT-inimesed, kes olid Eestisse jäänud, ei olnud veel välismaale tööle läinud ning olid poliitiliselt aktiivsed, arutasid omavahel agaralt, kuidas ehitada üles modernne tõhusalt toimiv riik. Peaaegu kõigile oli selge, et lahendus on IT laialdases kasutamises.

Esimesed valitsused Savisaare, Vähi ja Laari juhtimisel tulid selle ideega kaasa. Institutsionaalselt moodustati informaatikanõukogu riigiministri juhtimisel ja Eesti Informaatikafond täidesaatva kehana informatsioonilise infrastruktuuri ülesehitamiseks. Informaatikafond tegutses toona kõrvuti teadusfondi ja tehnoloogiafondiga, seega suunasid riigi poolt tervelt kolm fondi arengut ja ressursse.

Aega oli vähe, töö toimus õhinapõhiselt. Suur osa poliitikuid oli oma olemuselt riigi­mehed. Kollektiivsus oli au sees, ülikoolid, firmad, riigiasutused olid millegi uue tegemisega õhinat täis. Toimiti kiiresti, käigu pealt võeti kasutusse isikukood, üheaegselt esimeste Eesti passide väljaandmisega käivitati rahvastikuregister. Töötati välja ID-kaart, mis jõuga kõigile kohustusliku isikutunnistusena pihku suruti. Võeti vastu digiallkirja seadus, mis võrdsustas juriidiliselt käsitsi kirjutatud ja digiallkirja. 15–20 aastat tagasi käima lükatud tehnoloogiad (x-tee, ID-kaart, e-valimised, maksu- ja tolliameti infosüsteemid, digiretsept jm) on edasi arenenud ja saavutanud küpsusastme.

Uueks hüppeks on vaja uut tugevat nõudlust, midagi sellist, mis oli oma riigi ülesehitamisel, kuid seda ma praegu ei näe. Aastatega on ühistegevust vähem, individuaalse äri osatähtsus on kasvanud, riigi käitumine tehnoloogia katalüsaatorina on tagasihoidlik. Olen nõus, et areng on varasemaga võrreldes aeglasem, kuid see on paratamatu, kui vajadus uue järele puudub. Mulle tundub, et üks seltskond tegeleb eestlaste uuendusmeelsuse allasurumisega. Kuna e-valimised mõne poliitiku vastuseisust hoolimata on populaarsed ja on toiminud hästi, siis on lootust, et meie hinges on veel innovaatilisust.

Oliver Väärtnõu: Oleme võimalikud kerged võidud ära võtnud ja mingil arenguastmel on meie infoühiskond valmis. Probleem on selles, et maailm meie ümber läheb järjest komplekssemaks ja selleks et konkurentsis püsida, peame järjest rohkem tööd tegema ja ressursse panustama.

Näiteks selleks, et e-maksuametit ülal pidada ja arendada, peame sinna panustama kordades rohkem ressursse kui 2000ndatel aastatel, mil me nende e-teenuste loomisega alustasime. Väikene Eesti põrkab järjest rohkem kokku analoogsete probleemidega, nagu on suurriikidel, nt kuidas ajakohastada oma süsteeme – keep up to date –, kuna maailm muutub nii pöörase kiirusega, et uus ja lahe on juba homme aegunud või suisa seadusest väljaspool.

Meie ootused kasvavad koos teistelt riikidelt saadud kiitusega. Kõige selle juures üritame vahel ikka välja mõelda ja avalikkuse ette tuua midagi kihvti, olgu see siis krüptoraha või e-residentsus, et maailmas natukenegi silma paista. Selleks et olla infotehnoloogia arengult esirinnas, peame me veel kiiremini jooksma ja veel rohkem investeerima, veel rohkem tooma sektorisse häid inimesi. Peame pakkuma visiooni, missugused on need järgmised suured asjad, mille tahame ära teha, millega maailma muuta.

Kuulates teie mõlema seisukohti tekib tahes-tahtmata küsimus, kas infotehnoloogias ongi enam võimalik revolutsioonilisi visioone pakkuda.

Jaaksoo: Kindlasti on võimalik. Kuna aga valdkond on aastatega küpsemaks saanud, siis kandva revolutsioonilise mõttega välja tulla on keerulisem kui aastaid tagasi.

Väärtnõu: Mina usun, et võimalik on kindlasti. Võtame kas või näiteks andmeanalüüsi ja tehisintellekti rakendamise, mõtleme siis selle all mida iganes. Ilmselt on riigil selliste asjade ellukutsumiseks ressursse ja kompetentsi vähe, me ei suuda olla tuumiktehnoloogia looja ja eestvedaja, pigem kiire rakendaja ja teistelt ülevõtja.

Jaaksoo: Mina mäletan, et tehisintellektist ja kvantarvutitest on juba viimased 20 aastat räägitud, et nad kohe-kohe tulevad. Viimane suur tehisintellekti võit oli siis, kui arvuti suutis males maailmameistrit võita, mis oli küll selline efektne demonstratsioon, kuid midagi läbimurdelist meie igapäevaellu ei järgnenud. Kui mõelda, kuidas modelleerida seda, mis meil kõrvade vahel on, siis siin me midagi läbimurdelist pole saavutanud ja need tehisintellekti rakendused, millest meedias aeg-ajalt räägitakse, on rohkem terminoloogiaga mängimine. "Kunstmõistusest" on asjad veel väga kaugel.

Infotehnoloogia tungib kõikidesse majandusharudesse ja avalike teenuste sektoritesse. Protsess tundub pöördumatu ja lõplik.

Jaaksoo: Jah, IT tungimine kõikjale on pöördumatu protsess. Mul on siin oma teooria: kuna keeruliste protsesside juhtimiseks puuduvad lihtsad lahendused, siis ainuke võimalus efektiivseks juhtimiseks vajaliku keerukuse saavutamisel on IKT abil. Tõhus juhtimine eeldab IKT laialdast kasutamist.

Maailmas Eesti avaliku sektori IT-teenuseid teatakse ja kiidetakse, küll aga jätab soovida ettevõtete "internetiseeritus". Milles on asi, miks ettevõtted nii vaevaliselt IT-teenuste keskkondi üles ehitavad?

Jaaksoo: Riigid toimivad väga sarnaselt, riigi funktsioneerimist tagavad protsessid on keerukad, kuid riigiti ikkagi sarnased. See, et avaliku sektori IT-teenuseid kiidetakse, näitab, et oleme keeruliste protsesside juhtimisega hakkama saanud ja see on reeglina muutnud asjaajamise tõhusaks.

Ettevõtete tehnoloogiline tase nii riigi sees kui ka riikide vahel on väga erinev. Eestis on väga palju väikeettevõtteid, mille tehnoloogiline tase on suhteliselt madal ja seepärast piisab lihtsatest lahendustest. Keerukaid IKT keskkondi lihtsalt ei vajata.

Juhtimissüsteemi ja juhitava tehnoloogilise protsessi keerukus peab ideaaljuhul olema ühesuurune. Kui ettevõtetes hakatakse tootma keerukamaid ja kallimaid tooteid, siis ettevõtete "internetiseeritus" paratamatult kasvab. Eestis on juba terve rida keerukat tehnoloogiat kasutavaid ettevõtteid ja seal on ka IKT tase kõrge.

Väärtnõu: Siin on mastaabi efektid ja sektorite konsolideeritus üliolulised näitajad. Kui Eestis on keskmine puidutööstusettevõte umbes 20–30 inimesega, siis Rootsis umbes 200 ja Inglismaal on juba 2000 töötajat – suurus ja ülemaailmses konkurentsis osalemine loob võimekuse investeerida digitaliseerimisse. Jah, nõustun Üloga. Kuna Eestis on enamik ettevõtteid väikese ja keskmise suurusega – pakun, et kuni 95% –, seab see piirid ettevõtete investeerimisvõimele ja ning see omakorda madalale digitaliseeritusele. Kui vaadata Eesti suurettevõtteid, siis on nad väga tublid ja digitaliseeritud ja/või internetiseeritud.

Vaatame või Eesti Energiat, kes Eesti mõistes on kindlasti suurettevõte – tema digitaliseeritusele ei saa tõenäoliselt midagi ette heita. Võtame või Tallinki, mis minu arust on üks suur digitaalne kaubamaja, mis sõidab siin Läänemerel. Neid näiteid võib tuua veelgi alates Eleringist kuni Baltic Workboatsini, kus protsess laevade projekteerimisest kuni tootmiseni on suures osas digitaliseeritud. Kui vaadata laiemat pilti, siis meie kõrvaltvaatajana armastame kasutada selliseid suurejoonelisi sõnu nagu digitaliseerimine ja internetiseerimine, aga tegelikult tegelevad kõik need ettevõtted lihtsalt ellujäämisega. Tahad konkurentsis ellu jääda, siis sa lihtsalt oled sunnitud võrgustuma ja digitaliseerima.

Kas IT-alaselt haritute juurdekasvuga olete rahul? Kas on arenguruumi? Kas õpinguid jäetakse kõrgepalgalise töö tõttu pooleli? Muutused on ju toimunud juba nõudluses, nüüd on vaja IT-spetsialiste ette valmistada läbivalt, olenemata, mis eriala nad täpselt õppima on tulnud.

Väärtnõu: Eks siin ole küsimus optimeerimises. Ei tea, kas kõikidel erialadel süvendatult päris arvuti keeli peab baasmoodulina õpetama. Kuid eks arvuti enda kasutamisoskust, mõningast programmeerimisoskust ja võrguteooriat läheb tõesti kõigil tarvis. Tulevikus liigub selline õpetamine ehk juba keskkoolidesse. Ma usun, et Eesti paremates keskkoolides mõeldakse juba praegu, kuidas neid teadmisi oma õpilastele anda. Mis nüüd puudutab seda, et kui palju võib segada inimese haridustee jätkusuutlikkust see, et ta samal ajal töötab, siis mulle ei meenu meie ettevõttest ühtegi juhtumit, et kellelgi oleks õppimine pooleli jäänud, olgu see siis bakalaureuse, magistri või doktoriõppe tase.

Me üritame ikka ise maksimaalselt noori toetada ja abistada ning usun, et seda teevad kõik IT-ettevõtted. Olen nõus seisukohaga, et meil IT-sektoris tööjõupuudus on täiesti olemas, kas see on 3000 või 5000 inimest, nagu mõned organisatsioonid arve välja hõikavad, selles olen ma natuke skeptiline ja pean neid arve ülepaisutatuks. Tase meie ülikoolides on hea ja tipud on meil rahvusvaheliselt äärmiselt konkurentsivõimelised.

Jaaksoo: Ma arvan, et olukord on üldiselt hea, taseme mõttes pole IT-haridusele etteheiteid. Me võtame enda juurde inimesi juba koolipingist ja kui nad ise leiavad, et saavad hakkama, siis meie juures võivad nad töötada juba koolis käies, osalise koormusega. Omaette klassi moodustavad doktorikraadiga tipptegijad. Juba aastaid on räägitud tööstusdoktoritest, andekatest ja edasipürgivatest inimestest, kes töötavad ettevõtetes ja kes oleksid võimelised läbima doktoriõppe, tegema teadustööd ettevõttes ning kaitsma tehtud teadustöö tulemuste alusel doktorikraadi, kui ülikoolid sellistele inimestele rohkem vastu tuleksid. Praegu hoolitsevad ülikoolid peamiselt oma tippude juurdekasvu eest.

Võiks mõelda rohkem raamist välja. Doktorikraadiga spetsialistid ettevõtetes oleksid need sillapead, millele saaks toetuda ülikoolide ja ettevõtete vahelise koostöö arendamisel. Hea on meeles pidada, et koostöö algab inimeste vahel, alles seejärel organisatsioonide vahel. TTÜ käivitas hiljuti tööstusdoktorantuuri. See on väga hea ettevõtmine ülikooli ja ettevõtete vaheliste sidemete tugevdamiseks.

AS Cybernetica ja teadus? Pärast taasiseseisvumist olite kaua ainuke eraettevõte, kelle palgal oli teadustöötajaid. Kuidas on lood sellega?

Jaaksoo: Cybernetica üheks struktuuriüksuseks on infoturbeinstituut, kus töötab kümmekond teadurit. Instituudi süvauuringud on seotud krüptoloogia probleemidega. Teadurite rakenduslikud ülesanded toetavad Cybernetica kolmes arendusosakonnas tehtavaid arendustöid, sh turvaliste ühisarvutuste platvormi Sharemind. Cyberneticas tehtav teadustöö on edukalt läbinud rahvusvahelise hindamise, mis võimaldab peale omafinantseerimise kasutada ka teadustoetusi, pean silmas institutsionaalset granti ja alusfinantseerimist. Meil töötavate teadlaste suur motivaator on see, et nad näevad oma alusteadusliku tegevuse rakendusi ja tunnevad sellest rõõmu.

Väärtnõu: Meie teadlased avaldavad igal aastal teaduspublikatsioone ja esinevad kaalukatel rahvusvahelistel konverentsidel. Kogu publikatsioonide nimekiri ja ülevaade on hõlpsasti leitavad meie veebilehel. Väidan, et meie teadlaste, toonitan, et tegu on eraettevõtte palgal olevate teadlastega, publikatsioonid on väga kõrge tasemega ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised.

Tooksin baasteaduse ekstsellentsuse kõrval eriti välja arendustegevuse. Meie ettevõte on edukas olnud kõigis ELi eelarvestrateegia teadus- ja arendustegevuse programmides alates raamprogrammidest 4,5,6,7 jne, kuni H2020ni välja. Ise pean eriliseks kvaliteedimärgiks koosööd USA kaitseministeeriumi teadusuuringute agentuuriga (The Defense Advanced Research Projects Agency, DARPA), sest maailmas tõenäoliselt kõvemat teadus- ja arendustegevuse organisatsiooni kui nemad ei ole.

Kui ma näen seestpoolt taset, milliste inimestega seal suheldakse, milline ideede ja raha konkurents seal valitseb, siis siiralt müts maha meie teadurite ees, kes seal igapäevaselt tegutsevad ja silma paistavad. Tegevjuhina USAs kohtumistel käies ning kuulates tunnustussõnu, kui kõva organisatsioon me oleme ja kui head tegijad on meie teadlased, siis võtan seda siiamaani tagasihoidlikult krediidina. Meie inimesed on tõesti supertublid.

Kas DARPA-l on mujal Baltimaades veel partnereid?

Väärtnõu: Minu teada ei ole ja eraettevõtetest partnereid ei tohiks olla Skandinaaviastki. Kui me aastal 2011. saime esimese DARPA lepingu, siis see oli ikka täiesti harukordne juhtum, nüüdseks on maailm natuke muutunud ja ka nende hoiakud on muutunud. Me oleme DARPAga koostöös teinud kaks projekti, millest üks on lõppenud ja teine kestab.

Jaaksoo: Mõistma peab ka seda, et DARPAsse ei minda, sinna kutsutakse.

Kogemuste ja edulugude alt tuleb välja ettevõtte rahvusvaheline haare. Millist edulugu ise enim rõhutaksite?

Väärtnõu: Edulugude väljatoomisel jätkaksin DARPA lainel. Kui saime nende käest esimese koostööprojekti programmis "PROCEED", siis selle raames töötasime välja toote Sharemind – nüüd on sellest tootest kasvanud välja terve valdkond, kus toimub pidev toote- ja äriarendus. Sharemind võimaldab teha konfidentsiaalsete andmete pealt päringuid, sisuliselt on tegemist uue krüptograafilise rakendusega. Selle rakenduse ellukutsumisel on kaitstud neli-viis doktoritööd, hulk magistritöid ja terve pikk rida teaduspublikatsioone. Muidugi algas Sharemindi ehk teisisõnu turvalise ühisarvutuse lugu varem kui koostöö DARPAga, aga nüüd on näha, kuidas see referents on meid aidanud nii teadmuse loome kui ka uste avamise mõttes. Sharemind teeb vaikselt oma ekspordi võidukäiku, imbub suurkorporatsioonide teadvusse ja uuritakse, mida selle uue rakendusega kasulikku peale on hakata.

Kodanikuna on mul kohutavalt uhke tunne interneti hääletamise väljatöötamise pärast, mis 2003. aastal sai alguse samuti teadus-arendustegevuse programmist ning juba 2005. aastal toimusid esimesed hääletamised. Internetihääletamisega tegelemine on meie pidev protsess. Selleks et meil kõigil oleks turvaline üle interneti hääletada, peame pidevalt investeerima sinna teadus- ja arendusressursse, grandiraha, osa omavahenditest. Ja õnneks on siin Eesti võrreldes teiste maailma riikidega ikkagi sammukese ees. Internetihääletamise tehnoloogia eksport on meil aga kahjuks pea alati takerdunud riikide poliitiliste protsesside taha.

Jaaksoo: Tahaksin siiski välja tuua ka Cybernetica viimaste aastate ühe suurema müügiartikli – mereraadiosidesüsteemid. Ekspordini jõudmisele eelnes mitu aastat raadiosidealast arendustööd, mille tulemusel on Cybernetica toode, millel on eksporditurgu. Kindlasti vajab märkimist, et toote esimeseks tellijaks oli veeteede amet, kelle uuendusmeelne seltskond on aastaid olnud Cybernetica oluline arenduspartner.

Cybernetica on välja ehitanud veepiiri seire, s.t idapiiri Narva jõe ja Peipsi järve osa, ja see osa piirist on pidanud päris hästi. Tuleb arvestada, et tehnoloogia areneb kiiresti, kasutusele on võetud droonid ja uued raadiosidetehnikad, seega piiriseiresüsteemi arendamine ja uuendamine on pidev protsess.

Ei taha küll vana asja enam meelde tuletada, aga kui räägime juttu ühtede meie ID-kaardi lahenduse arhitektidega, siis ei saa jätta küsimata: kui tõsine probleem see ikkagi oli, mis tänu Tšehhi teadlaste initsiatiivile meile teatavaks sai?

Väärtnõu: Olime toona riigile aktiivseks abipartneriks probleemi defineerimisel, analüüsimisel ja lahendamisel. Tagantjärele saab öelda, et probleem oli täiesti olemas, ta oli realistlik, ta polnud väikene ja temaga oli tarvidus tegeleda kiiresti. Protsessi alguses sai meile peagi selgeks, et kaardiga, õigemini selle kiibiga, seonduv probleem oli kaugelt laiem kui vaid Eesti riigi kasutuses olnud ID-kaardid ehk antud kiip ja selles realiseeritud vigane algoritm oli maailmas laiaulatuslikult kasutuses.

Tõdesime, et mingi community või seltskonna huvi kiipi ja kiibis realiseeritud algoritmi murda on palju suurem, kui seda oleks siis, kui viga oleks avaldunud ainult Eestis kehtivate kaartide puhul. Tuli liikuda kiiresti. Ja ma ei taha sellega öelda, et muidu oleksime aeglasemalt tegutsenud, aga see tõsiasi kindlasti muutis olukorda. Tagantjärele saab öelda, et Eesti riik sai sellest kaasusest väga hea õppetunni, milline võimekus peab riigil endal olema ja milliste riskidega võime kokku puutuda.

Pole kahtlustki, et selliseid asju aeg-ajalt ikka juhtub. Seekord oli hea, et esmaavastajateks olid Tšehhi teadlased, kes hoiatasid ning jagasid informatsiooni. Tänu juhtumile on Eestis ja Eesti riigil endal oluliselt paremad protsessid ja suurem valmisolek selliste juhtumite ennetamiseks ja menetlemiseks.

Osa kriitikuid pidas selle juhtumi najal jälle paslikuks igasugust digiteeritust ja e-riiklust rünnata.

Väärtnõu: Ma küsin alati kriitikutelt, et millised need alternatiivid siis on. Kas läheme tagasi pabermajandusse või? Hakkame jälle paberbürokraatiaga riigis elama? Eks riigi identiteedimudeleid võib olla mitu, meie, eestlased, oleme riigikeskse identiteedimudeliga, inglased sellesse näiteks ei usu ja neil on hulga keerulisem ja föderaalsem süsteemide ülesehitus, kuid lõppkokkuvõttes näen ma ikkagi, et see, kuhupoole liigutakse, on üsna ühesugune, sest kui on soov pakkuda inimestele paremaid avaliku sektori teenuseid, siis digilahendustele alternatiive ei olegi. Täpsemalt, alternatiive on, aga need on jällegi digilahendused. ID-kaardile on üsna head alternatiivid: järjest suuremat populaarsust omandavad mobiili-ID, Smart-ID ja biomeetriapõhised lahendused ning kindlasti tuleb neid veelgi.

Igasse tehnoloogiasse tuleb pidevalt investeerida, et see oleks up to date, ning teiseks, riigis, sh ei välista ma erasektorit, peab olema arusaam selle tehnoloogia toimimisest.

Paslik oleks lõpetada sama mõttekäiguga, millega jutuajamist alustasime. Mida me peame tegema, et tiigri kombel uuele tasemele hüpata? Räägitakse "targa tellija" puudumisest. Miks seda tarka tellijat siis ei ole – kas on ressursipuudus, visioonipuudus, targa poliitika puudus?

Jaaksoo: Üldiselt olen ma tulevikku vaadates skeptiline, sest ma ei näe enam suurt riiklikku nõudlust. Kõik need suurepärased asjad digimaailmas, mis me oleme ära teinud, on ju alguse saanud suurest nõudlusest. Võib-olla Oliver on minust optimistlikum …

Väärtnõu: Meil on riigi areng läinud sektoripõhiseks. Meil ei ole enam nii nagu algusaastatel, et riigiminister kureeris tsentraalselt digiteerimisprotsesse. See harukondlikkus toob tahes-tahtmata kaasa selle, et sektoriti on digilahenduste tellimine ja visioonid väga erinevad. Mõnes haldusalas väga kehval tasemel. Tegelikult on tellija nõudluse defineerimine, et kuidas nähakse terve sektori arengut ja veel koostöös erasektoriga, superraske ja keeruline töö. Keeruline on ta ka veel seepärast, et kui IT-arenduste loomisel tekib keegi targem visiooniga tegija, siis napsab erasektor ta kohe ühe sõrmenipsuga ära, et tõsta omaenda ekspordipotentsiaali. Selle vastu on raske võidelda.

Kuigi midagi täiesti uut ja revolutsioonilist ette näha ei ole, võib ikkagi öelda, et e-riik on saavutanud teatud küpsuse astme ja sellist plahvatuslikku kiiret arengut ja teenuseid, mis toodi turule vahemikus 2000–2010, ma lähiajal ei näe. Plahvatuslikust innovatsioonist on saanud järkjärguline innovatsioon, mis on sektori arenedes ka igati loogiline. Eks näis, kas tulevik toob meile isesõitvad autod või tulevad mingid suur­andmete lahendused, aga need on kõik üsna kauge perspektiiviga asjad, saame näha. Selliseid lihtsaid ja geniaalseid võite nagu X-tee lahendus või ID-kaardi rakendamine, lähiajal tulekul ei paista.

Kuidagi pessimistlikult kipub lõppema meie Eesti tiigrihüppe arutelu.

Jaaksoo: Tegelikult ma pessimistlik ei ole. Ükskord, loodan, et mitte liiga kauges tulevikus, saavad poliitikud aru, et vanaviisi enam edasi minna ei saa ja struktuursed muudatused IKT kaasabil on möödapääsmatud. Siis näeme Eesti tiigrihüppe taassündi uute geniaalsete lahendustega.

Väärtnõu: Tegelikult mina ka ei ole.

Artikkel ilmus algselt Sirbis.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: