Mõnest tolmunud kingakarbist tuleb aeg-ajalt ikka välja fotosid, mille abil võib meenutada möödunud kümnendeid. Kui pöörata fotopaberil mälestus ümber, võiblugeda paberi vesimärgilt tihti välja AGFA nime. Tänapäeval AGFA enam filmi tootmisele ei keskendu, sest filmil põhinevad fotokaamerad on välja vahetatud digikaameratega. Needki on asendumas nutitelefonidega.

AGFA tegeleb tänapäeval peamiselt kolme ärisuunaga – printimisseadmete valmistamisega trükikodadele, plastkaartide tootmise ning röntgen- ja skaneerimisseadmete ehitamisega meditsiiniasutustele. Just viimasel suunal töötab Baierimaal Peissenbergis asuv tehas, mis annab tööd kokku 300 inimesele. 

Kõnealune tehas loodi 1970. aastal, mil Peissenbergi tööturul olid toimumas suured muutused. 40 aasta tagune olukord selles piirkonnas oli mõnevõrra võrreldav praeguse olukorraga Ida-Virumaal. Saksa valitsus hakkas sulgema kivisöekaevandusi, mistõttu jäi piirkonnas üle väga palju oskustööjõudu. AGFA nägi tekkinud olukorda võimalusena ja rajas Peissenbergi linna 1500-ruutmeetrise tootmispinnaga tehase, kus alustas 1974. aastal tööd elektroonikatehas. 

Järgmise 12 aasta jooksul lisandus tootmiskompleksi laohoone. Tootmine viidi arvutipõhisele juhtimissüsteemile ja 1988. aastal laiendati tehase tootmispinda 16 500 ruutmeetrini. 

Sõltumatud meeskonnad

Peissenbergi tootmismudel põhineb eelkõige inimestel ja nende oskuste arendamisel. Alates 1991. aastat on AGFA kasutanud Rootsi autotootjalt Volvo üle võetud meeskonna töö mudelit, mis põhineb sõltumatutel meeskondadel, kes vastutavad täielikult oma töö organiseerimise, ülesannete täitmise ja toodangu kvaliteedi eest. 

Põhimõtteliselt on töörühmad komplekteeritud nii, et kõik vajalikud oskused oleksid juba meeskonda lõimitud. Seeläbi kaotatakse vajadus luua eraldi kvaliteedikontrolli osakond ja hoitakse kokku keskastmejuhtide pealt. Samas katavad meeskonnad ära kogu tootmisahela alates toormaterjaliks kasutatavate metallilehtede ettevalmistamistest kuni kauba väljastamiseni kliendile. 

Allikas: AGFA pressimaterjalid

AGFA Peissenbergi tehase juht Herbert Kleini sõnul proovib süstida ettevõte oma töötajatesse ettevõtja vaimsust. Iga töötaja vastutab selle eest, et AGFA püsiks konkurentsivõimelisena. “Me ärgitame oma töötajaid võtma initsiatiivi ja mõtlema välja uusi viise, kuidas teha oma tööd veelgi targemalt ja paremini,” selgitab Klein. 

Ta toob AGFA meeskonnatööd kirjeldades paralleeli jalgpalliga. “Igal meeskonnal on oma treener ja meeskond, kes peavad koos töötama. Treener ehk meeskonna juht tootmises ei osale, kuid ta peab suutma oma meeskonda juhtida “väljaku” kõrvalt. Samas on ta täpselt samamoodi mängija, mistõttu pole tegemist klassikalise ülemusega,” räägib Klein. 

Dünaamilised vahetused 

Kokku töötab Peissenbergi tehases 18 meeskonda, mille suurus varieerub 5 kuni 30 liikme vahel. Töö on jaotatud kolme vahetusse ja toimub vajadusel 24 tundi päevas 7 päeva nädalas. Kuid seda juhtub harva, sest tegemist on AGFA korporatsiooni osakonnaga, mis ei tooda poodides müüdavat tehnoloogiat, vaid turundus põhineb B2B mudelil. 

See annab AGFA-le sarnaselt luksusautotootjatele võimaluse koostada seadmeid, vaid tellimuse peale. Peissenbergi tehase toodetakse kompuuterradioloogia seadmeid. Nende hulka kuuluvad radiograafiaseadmed ning saadud röntgenkujutiste digiteerimiseks ja printimiseks vajalikud seadmed. Seda tüüpi elektroonikaseadmete tootmine pole kerge, sest igal kontinendil on meditsiiniseadmetele omad kvaliteedinõuded. Näiteks selleks, et Jaapani turule pääseda, peab AGFA ladustama printeri testimise käigus tehtud pildid 15 aastaks. Ettevõtte on selleks tarbeks ehitanud eraldi laoruumid. 

Kui eelmine lõik kokku võtta, siis tehnika, mida selles mägedevahelises Baieri linnakeses toodetakse, on äärmiselt kallis. Seetõttu on tootmises vaid loetud arv seadmeid. Nii ei kasuta meeskondade juhid kõiki oma mängijaid korraga ning tihtipeale võivad töötajad jääda hoopis koju ootele. 

Lehtmetalli painutamiseks kasutatav masin, mis praeguseks on asendatud robotiga Autor: AGFA pressimaterjalid

Uue tehnoloogia tulek on toonud tehase lehtmetalli töötlemisosakonda robotid, mis töötavad ka siis kui inimesi tehases pole. “Kui robotiga peaks midagi juhtuma, saab vastutav inseneri mobiilile SMS-teate. Üldjuhul on tegemist lihtsa probleemiga, mille lahendamiseks oleme väljaõpetanud tehase valvurid,” räägib Klein. 

Tehase juhi sõnul on AGFA tulevikuvisioon, et nende inimesed saaksid tööd teha otse rannast. “Selleks oleme loonud juba pilvepõhise andmebaasi, kuhu kogutakse info ka meie sõsartehasest Hiinas. Praegu eeldab meie kaugtootmissüsteem ligipääsu maja siseveebile, kuid katsetame VPN-il töötavat interneti tarkvara, mille abil saaks vaadata tootmisandmeid ja juhtida ka masinaid,” selgitab Klein. 

AGFA tööstus 4.0: standardiseerimine ja iniminseneeria

Nagu öeldud selline elektroonikaseadmete kaugtootmine on praegu võimalik, vaid AGFA metallitöökojas, kus valmistatakse tulevase skänneri, printeri või röntgenseadme raam. Seadmete koostamise, vaheladustamise ja välja saatmisega tegelevad siiski inimesed, mitte robotid. Sellegipoolest vajavad kõik keerulised protsessid lihtsustamist. 

AGFA on loonud selleks standardiseeritud protsesside kogumiku. Kui mõnel meeskonnal jääb arusaamatuks, milles nende ülesanne seisneb, võivad nad pöörduda andmebaasi poole, kust leiavad oma tööga seotud protsesside juhendi. Kokku on selles andmestikus 220 protseduuri, mida proovitakse jõudsalt vähendada. 

“Meie töö aluseks on puust ja punaseks tehtud protsessid. Oleme proovinud kavandada oma töövoo, naguoleks see LEGO klotsidega mängimine. Näiteks kasutatakse seadmetes vaid kolme tüüpi polte, mutreid ja kruve Seadmete kokkupanemisel on vajalik tunda 96 töövõtet,” räägib tehase juht. 

Allikas: AGFA pressimaterjalid

Tõepoolest, sarnaselt Porsche tehasele ripuvad ka AGFA tööpostidel fikseeritud peadega akutrellid ja suurt hulka tööriistu tehasetöötajate käes või nende tööpostil ei kohta. Ainus asi, mida leiab tootmistšehhist arvukalt, on erinevad väikeste siltidega kastikesed, mis on asetatud korrapäraselt ratastega metallraamidele. 

Siltidele märgitud koodi abil saavad töötajad vaadata, mis mutrit peavad nad seadme kokkupanemisel kasutama. Saavutatud on olukord, kus iga töötaja teab täpselt, mis liigutusi ta sooritama peab.

“Meie töötajatel on vigu pea võimatu teha Detaile ei saa omavahel valesti kinnitada, kuna need lihtsalt ei püsiks omavahel koos,” ütleb Klein, kes lisab pisut praalides, et 99-protsendil seadmetest pole võimalik leida defekti. “Kvaliteet on see, kui klient tuleb ise tagasi, mitte ei tagasta tellitud toodet,” lisab tehase juht. 

Herbert Kleini sõnul on oluline vähendada ettevalmistavaid protsesse. “Automatiseerimine aitab vähendada ettevalmistamisele kuluvat aega, kuid sellegipoolest proovime näiteks asendada mehaanilise töötlemise, nagu metallplaatide augustamise lasertehnoloogia vastu. Nii ei peaks masin end ühe metallilehe töötlemisel ümberseadistama,” sõnab Klein. 

Ühtlasi on hakanud AGFA mõtlema, kuidas oleks võimalik panna robot ja inimene koos töötama, sest mõlemad sooritavad fikseeritud ülesandeid.  “Väljakutse seisneb sellest, et praegu ei suuda robot tunnetada, kas ruumis asub inimkaaslane või mitte. Sellepärast töötavad lehtmetalli painutavad robotid suures klaaskastis. Kui meie töötajatele saaks lisada sensorid, mille abil tehnika tunnetaks, kus inimkaaslane ruumis asub, siis oleks meil võimalik robotid ja inimesed koostööd tegema,” leiab tehase juht, kes kinnitab, et ettevõte on taolist tehnoloogiat juba arendamas. 

Allikas: AGFA pressimaterjalid

Ettevõtte vormib töötajate suhtumist maast-madalast

AGFA ei piirdu mitte ainult oma 300 töötaja töövõtete arendamisega, vaid leiab, et tööandja kohus on harida oma kollektiivi laiemalt. Korporatsioon on alastanud “rohetreeningu” programmiga, mille raames haritakse töötajaid viisidest, kuidas säästa kodust energiat. “Jagame inimestele näpunäiteid ja nende poolt kokku hoitud summa saavad nad ära kasutada enda heaolu tõstmiseks,” räägib Klein “rohetreeningu” visioonist.

Tema andmetel on AGFA Peissenbergi tehase töötajad suutnud juba kümme aastat kestnud programmi abil vähendada oma igakuiseid elektriarveid 20 protsendi võrra. “AGFA-s töötamisega kaasneb innovatiivne ja säästev elusuhtumine seda nii tööl kui ka kodus,” rõhutab Klein.

Ettevõte alustab inimeste “vormimist” varakult – kutsekoolidest valitakse välja parimad õpilased, kes kutsutakse kolm aastat kestvasse õpipoisiprogrammi. Noortele töötajatele tutvustatakse tootmisprotsesse, kuid selle kõrvalt peavad nad tegema koos vanemate töötajatega vabalt valitud teemal projekti. 

Mõne aasta eest ehitasid praktikandid tehase territooriumile näiteks elektrirataste laadimispunkti. “Läbi selliste projektide õpivad uued töötajad meeskonnas töötamist ja arendavad innovatiivset mõtlemist. Tänu uuendusmeelsusele on meie tavalised töötajad suutnud välja tulla ideedega, mis moodustavad 50-protsenti kõikidest viimase viie aasta jooksul tehtud uuendustest,” räägib Klein. 

Samas nendib tehase juht, et kõige paremad õpipoisid liiguvad AGFA-st edasi. Sellepärast on hakanud ettevõte hakanud värbama õpipoisiprogrammi, mitte ainult TOP 3 õpilasi, vaid vaadatakse ka madalamate tulemustega noori, kes ei otsi pärast programmi läbimist tööturult uusi väljakutseid.

AGFA tehases tehtud "röntgenpilt" Eesti ajakirjanike delegatsioonist Autor: Allan Rajavee/ERR

***

Saksamaa on Euroopa Liidu suurima ja tugevaima majandusega liikmesriik, mille edukus põhineb tööstusel ja ekspordil. Pärast 2008. aastal alanud majanduskriisi otsustas EL-i Kesk-Euroopa vundament anda oma tööstuse kaasajastamisele uue hoo ja lõi tegevuskava “Tööstus 4.0”, mille eesmärgiks tehastes nutikate e-lahenduste ja automaatika rakendamine ehk veelgi säästlikum tootmine. 

Kuidas neljanda tööstusrevolutsiooni sünd on läinud? Küsimusele vastuse leidmiseks korraldas ja rahastas Saksa-Balti Kaubanduskoda kümne Eesti ajakirjaniku reisi Lõuna-Saksamaale, kus delegatsioon külastas kolme ettevõtet, mis on järgivad oma tootmises tööstus 4.0 põhimõtteid. 

ERR Novaatoris ilmub reisist kolmeosaline ülevaade, kus tutvustatakse, kuidas e-lahenduste ja tehnoloogia abil on Saksa tehastes igapäevane töö muutunud ning kas tulevikus on vabrikus toimetavate robotite kõrval olemas koht ka inimesele.