Naissaare poisi leiutis aitab teiste tähtede juures planeete otsida ({{commentsTotal}})

Kepleri teleskoobiga, milles kasutatud Bernhard Schmidti leiutatud optilist süsteemi, on tänaseks avastatud üle 2000 eksoplaneedi.
Kepleri teleskoobiga, milles kasutatud Bernhard Schmidti leiutatud optilist süsteemi, on tänaseks avastatud üle 2000 eksoplaneedi. Autor/allikas: NASA Ames/ W Stenzel/Wikimedia Commons

Naissaarelt pärit pärit Bernhard Schmidti leiutatud optilise süteemi abil on tänaseks avastatud juba tuhandeid eksoplaneete.

Astronoomid olid kaua aega hädas suuremate taevaalade pildistamisega. Teleskoopide vaateväli oli väga kitsas ja sellegi piires saadi korralikud kujutised vaid keskosas, teleskoobi optilise telje lähedal.

1930. aastal pakkus Hamburgi observatooriumi vabakutseline kaastöötaja Bernhard Voldemar Schmidt (1879–1935) välja uudse optilise süsteemi, mille peamised elemendid olid sfääriline peapeegel ja selle ette paigutatud erilise kujuga lääts ehk korrektsiooniplaat.

Tartu observatooriumi vanemteadur Laurits Leedjärv kirjutab mai-juuni Horisondis, et sellega laienes kasutatav vaateväli korrapealt 4–5 kraadini.

Esimesed Schmidti tüüpi teleskoobid ehitati juba enne teist maailmasõda. 1948. aastal läks Californias Palomari mäel käiku 1,22-meetrise avaga teleskoop, millest on saanud üks kuulsamaid Schmidti kaameraid.

Selle nüüdseks filantroop Samuel Oschini auks nimetatud teleskoobiga pildistati enam kui 2000 fotoplaadile Palomari taevaülevaade, mis enne digifotode ajastut oli astronoomide peamine taevaatlas ja infoallikas.

Muuhulgas leiti 21. sajandi algul Palomari Schmidti abil Pluuto-taolised Sedna ja Eris, mis oli peamine ajend Pluuto degradeerimisel kääbusplaneediks.

Paljud kindlasti teavad, aga olgu siin üle korratud, et Bernhard Schmidt on päris meie mees, sündinud Tallinna külje all Naissaarel. Tema esivanemate hulgas oli sakslasi, rootslasi ja eestlasi, kodune keel oli eesti keel.

Uudishimulikul poisil juhtus 15-aastasena isetehtud lõhkeainet katsetades õnnetus, mille käigus ta kaotas parema labakäe. See ei takistanud aga Schmidti saamast tunnustatud optikuks, kes oma ainsa terve käega valmistas Saksamaal suurepäraseid peegleid ja läätsesid.

Oma leiutisele Schmidt patenti ei taotlenud, ta suri 1. detsembril 1935 üksiklasena ja on maetud Hamburg-Bergedorfi obervatooriumi aia kõrvale.

Schmidti teleskoopi või kaamerat teavad aga kõik maailma astronoomid, selle modifikatsioone ja edasiarendusi leidub paljudes maapealsetes observatooriumides ja kosmoseteleskoopides, neid kasutatakse Maa tehiskaaslaste jälgimiseks.

Kuidagi on niimoodi juhtunud, et Eesti astronoomide töösuundades pole laia vaateväljaga Schmidti

teleskoop tingimata vajalikuks osutunud, ja nii leiduvad lähimad meie kuulsa poja leiutised Riia lähedal Baldones ning Turu lähedal Tuorlas. Võime aga uhked olla, et Schmidti tüüpi kaamera abil on tänaseks leitud tuhandeid eksoplaneete.

Kepler ja Schmidt kohtuvad kosmoses

1990. aastatel ei olnud veel selge, kas ja kui palju Maa-taolisi planeete võiks teiste tähtede juures leiduda ja kas nende poolt tekitatud tähevarjutusi saab usaldusväärselt jälgida. NASA aktsepteeris alles teadlaste viienda sellesisulise ettepaneku ning hakkas 2002. aastal ehitama kosmoseteleskoopi Kepler, mis sai nime kuulsa astronoomi, planeetide liikumise seaduste avastaja Johannes Kepleri (1571–1630) järgi.

Küll aga oli asjaosalistele algusest peale selge, et parim optiline süsteem suurema taevaala pidevaks jälgimiseks on Schmidti oma. See kindlustas vaatevälja umbes 105 ruutkraadi, mis katab kogu taevast 0,25%.

Vaatlemiseks valiti ala Linnutee tasandi lähedal, Luige, Lüüra ja Draakoni tähtkujude piirimail ehk suunas, kuhu Päike oma tiirlemisel ümber Linnutee galaktika keskpunkti liigub. Vaadeldavaid tavalisi ehk peajada tähti on selles väljas umbes 150 000, neist omakorda üle 90 000 spektriklassist G ehk Päikesele kõige sarnasemaid.

Kepleri tööülesandeks oli jäädvustada need 150 000 tähte iga 30 minuti tagant, suruda saadud info maksimaalselt kokku (visates välja suure osa taevafooni sisaldavaid nö ülearuseid piksleid) ning saata kogutud andmed kord kuus 12 gigabaidina maapealsesse andmetöötluskeskusse.

Seal sõelutakse pooleldi automaatselt, pooleldi inimeste abiga välja võimalikud varjutused, mis osutavad planeetidele. Nii kolm ja pool aastat järjest.

Toimetaja: Marju Himma-Kadakas



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: