Futurismi blogis vaagib Roey Tzezana küsimust milline on Google aastal 2030? Vastuse leiab arutelu pealkirjast mis ennustab, et selleks ajaks elame maailmas mida juhibki Google.

Firma pole enam ammu info otsija, vaid nagu Larry Page määratles oma ettevõtte sisu, on nad tegelikult tehisintellekti ehitajad.

Ettevõtteid on erinevaid. Ja kui erinevad ettevõtted teevad nimeliselt sama asja, siis tulemused on ikkagi erinevad. Näiteks võib mõni idufirma luua tehislikku mõistust mis suudab piltidelt inimesi ära tunda. Muud sellest ei sünni ja sellega firma roll piirdubki.

Aga kui mastaapse haardega ja juba täna argise teadvusega põimunud Google teeb tehisintellekti, sünnib tõenäoliselt midagi suurt. Näiteks maailma aju. Selline aju mis näeb kõiki, teab kõike ja mille võim ulatub maalaste elu suunama.

Kindlasti suunab ta isejuhtivaid sõidukeid. Tõenäoliselt ohjab mõtteid inforuumist leiduvate andmetega. Arvatavalt on kodude elektriseadmete juhtimine automatiseeritud ja maailmaga ühendatud läbi mõne Google teenuse. Osaliselt on see juba täna olemas.

Tulevikus lisandub võimalusi kui näiteks kodu kaupleb ühisel elektrienergiaturul hetkel soodsamat elektritariifi või ajastab seadmete koormuseid vastavalt optimaalsele kulule ja kasutusrežiimile. Viimase puhul arvestab süsteem sellega kes kus parajasti asub.

Mis on samuti juba olemas ja teostada lihtsamast lihtsam taskus kantava nutiseadme abil. Tulevikus küllap polegi aparaat taskus vaid kusagil pea läheduses ja vaatab samal ajal koos omanikuga maailma ning registreerib kõike mida näeb.

Tõenäoliselt hoolitseb iga kodaniku eest personaalne assistent. Seda on rohkem võimalik kuulda ja tajuda kui käega katsuda. Taoliselt rohkem või vähem täna eksisteerivast ammutatu najal tulevikku konstrueerides võib detailides eksida, aga põhimõtteline suund peaks olema klaar.

Maailma ühendatus kasvab iga aastaga ja sellest leidub seadmeid, sensoreid, teenuseid ja palju muud mille toimimine eeldab omavahelist ühendatust ja mida siis ühendatus vajab omakorda püsimiseks ning arenguks.

Taolise süsteemi juhtimises osalejad ei sünni üleöö. Tegemist poleks ka lihtsa omavahelise andmevahetuse korraldamisega mida pakub tänane internet. Vaja on andmete töötlejat.

Järelikult peaks taolise süsteemi haldamiseks täna juba mõni kandidaat teada olema. Ning sellel kandidaadil peaks olema suurte andmete haldamise ning analüüsi suutlikkus koos kavaga seda edasi arendada. Seetõttu võibki rääkida esmajoones Google’st kui maailma ajust.

Aga miks ei sünni teisi ajusid? Selles mängib rolli nn Ühe Võitja Efekt.

Sama nähtus esineb juba mitmes infohaldamisega seotud tegevusalas. Suhtlusvõrgustike turgu valitseb Facebook 1,8 miljardi kasutajaga. Suuruselt järgmisel Twitteril on kuus korda vähem, ehk natukene üle 300 miljoni kasutaja.

Google’i käes on kaks kolmandikku sellest mida ta täna teeb, ülejäänud jagavad kolmandikku.
Probleem ilmneb kui peaksid tahtma minna kellegi teise juurde. Proovi näiteks loobuda Google’st või Facebookist mõne teise teenuse kasuks. Sa lihtsalt ei taha.

Tulevikus on kasulik tarbida sama firma autosõitu, isiklikku assistenti ja muid sujuvalt ning odavalt seotud teenuseid. Tasahilju muutub alternatiivide otsimine üha raskemaks ning maailm googlestub.

Seejuures puudub ettevõttel kohustus kõiki teenindada. Samas on kõigil mõistlik seda teha. Ning mitte mõistlikke teenindamisest võib Google keelduda.

Sisuliselt tähendaks see digitaalset surma. Järelikult on mõistlik juba täna väljendada armastust Google vastu. Sest Google ju näeb ja teab kõiki ning peab kõik meeles.