Iga inimese nägu on ainulaadne, kuid pereliikmete omavahelised sarnasused näitavad, et pärilikud tegurid mõjutavad näojooni olulisel määral. 

Praeguseks on teada vaid üksikud näokuju mõjutavad geenid. Nendest veel olulisemad võivad olla seni kasutuks peetud mittekodeerivad DNA-järjestused ehk niinimetatud rämps-DNA.

USA Lawrence Berkeley labori geneetikut Axel Viselit huvitasid geenivõimendid, DNA-jupikesed, mis ei sisalda infot valkude tootmise kohta, kuid muudavad geenide avaldumist. Mõnikord võib geenivõimendi asuda oma mõjutatavast geenist üsna kaugel.

Visel lõi kolmemõõtmelise mudeli, mis näitas, kuidas geenivõimendid töötavad arenevas hiirelootes. See paljastas ligi 120 võimendit, mis olid aktiivsed näo eri osades.

Uurija valis neist välja kolm ning lõi muundatud geenidega hiired, kellel need DNA-järjestused ei töötanud. Kui hiired olid kaheksa nädala vanused, võrdles Visel nende nägusid ja koljusid kontrollrühma närilistega, kel olid kõik geenivõimendid aktiivsed.

Selgus, et iga uuritav DNA-jupike kujundas pisut hiirte näojooni. Näiteks ühe võimendi väljalülitamine muutis loomade koljud lühemaks ja laiemaks. Samas ei tekkinud ühegi geenivõimendi kadumisel raskeid näo arenguhäireid.

Viseli sõnul on samad DNA-järjestused olemas ka inimesel ja tõenäoliselt on neil meie arengus samasugune ülesanne. Paljud geenivõimendid mõjutavad üht kindlat geeni. Kui mutatsioonid tekivad paljudes kohtades korraga, siis võivad alguse saada tõsised defektid.

See selgitaks, miks tekivad huule- ja suulaelõhed ka siis, kui kõik näo arengut mõjutavad geenid töötavad nii nagu peab.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.