Tartu ülikooli arvutitehnika magistrant Laur Joost teeb testiga kindlaks, kas antenn on võimeline erinevatest suundadest raadiosignaale vastu võtma. Raadiosignaali abil suhtleb satelliit Maaga. See on ainus võimalus satelliidile töökäske avakosmosesse saata. 

Videos on näha, kuidas Joost testib ESTCube-2 elektrilise mudeli antenni. Tegemist on esialgse prototüübiga, mis on satelliidisuurune ja valmistatud elektrit juhtivast materjalist, antud juhul vasest, et imiteerida päris satelliiti. Signaali saamiseks on prototüübi sees saatja ning akupank, mis saatjale voolu annab.

Saavutamaks mõõtetulemuste võimalikult suurt täpsust, peab antennitest toimuma spetsiaalses varjestatud ja peegelduste vabas ruumis. 

Tõravere observatooriumis on selline ruum EMC-labori näol olemas. EMC ehk electromagnetic compability tähendab elektromagneetilist ühilduvust.  

Ruumi kõik seinad on kaetud spetsiaalsest materjalist absorberitega, mis aitavad neelata võimalikke testi häirivaid peegeldusi.

Elektriline mudel asetatakse poodiumile erinevates asendites, et testida satelliidi võimet laineid välja saata. Kosmoses võib satelliit olla igas asendis ja ainuke viis satelliiti kontrollida on raadiolained ning nendes sisalduv info. Kuid esmalt peab Maal olev meeskond satelliidilt asendiinfo kätte saama. Kosmoses on signaali saatmise võimsus piiratud.

Test võtab aega umbes viis minutit – selle aja jooksul teeb poodium 360-kraadise pöörde.

Nii saadakse suunadiagramm, mis peaks olema võimalikult ümmargune – see näitab, et satelliidilt tulev signaal on igas suunas piisavalt tugev. Vaid nii saame kindlad olla, et ükskõik, mis asendis satelliit kosmoses ka ei oleks, jõuab signaal Maale.

ESTCube-2 meeskonna rõõme ja muresid, edasiminekuid ja tagasilööke vahendab ERR Novaatorile Tartu ülikooli füüsika, keemia ja materjaliteaduse bakalaureusetudeng Kadri-Ann Valdur. 

Video tekst ja test: Laur Joost. Kaamera: Viljo Allik. Montaaž: Kadri-Ann Valdur. Muusika: Waves – Steven O’Brien (Creative Commons).