ESTCube-1 positiivsele meediakajastusele aitasid kaasa kriitikata ajakirjanikud ({{commentsTotal}})

2008. aastal kuulis avalikkus esimest korda ESTCube'i tudengisatelliidist, mille eesmärk pidi olema katsetada kosmoses liikumiseks mõeldud päikesepurje ning õpetada tudengeid. See kuubik tegi Eestist kosmoseriigi, kasvatas põlvkonna meediapädevaid teadlasi ning kõiges selles on ajakirjanikel üks kandvamaid rolle.

Tallinna Ülikooli teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk on oma doktoritöö raames ESTCube-1 näitel uurinud teaduse meediastumist ehk n-ö kohandumist meedialoogikaga. Tudengisatelliidi algusaastatel oli temagi üks neist ajakirjanikest, kes seda teemat kajastas. Oma hiljutises teadusartiklis analüüsis ta ESTCube'i meediakajastust. 

ESTCube-1 pidi olema ennekõike hariduslik projekt, mille raames tudengid, peamiselt füüsikud, panid kokku satelliidi ja saatsid selle orbiidile. Projekti teine eesmärk oli teaduslik: katsetada kosmoses Soome teadlase Pekka Janhuneni leiutatud elektrilist päikesepurje.

Kuid kogu projektil oli veel üks ning vahest kõige olulisemaks kujunenud eesmärk: teaduskommunikatsioon ja teaduse populariseerimine. Ja see eesmärk õnnestus ESTCube-1-l suurepäraselt. Nii palju ja nii positiivset meediakajastust ei ole ükski teadustöö enne saanud. 

Kuidas see neil õnnestus? "Projekti ulatusliku ja positiivse meediakajastuse taga olid peamiselt projektimeeskonna korraldatud üritused ning väliste kriitiliste häälte nappus," seisab Oleski artikli kokkuvõttes. 

Kriitikat võinuks projekti juures olla

Olesk analüüsis muu hulgas 30 ESTCube'i pressiteadet ja 160 ajakirjanduslikku artiklit, millest ilmnes, et ajakirjandus kirjutas tudengisatelliidist just seda, mida projektimeeskond ette raamistas. Nii oligi projekti fookus hariduslik ning vähem teaduslik - nõnda ei tulnud ka nii tugevat kriitikat asjaolule, et päikesepuri ei avanenud ja projekti teaduslik eesmärk jäi seetõttu saavutamata. 

Arko Oleski artiklist tuleb esile, et kõik see vähenda omal moel ajakirjanduse autonoomiat ehk sõltumatust valida ise teemade raamistus ja lugude fookus. See sai juhtuda ilmselt mitmel põhjusel. 

Eestlased on teadususku rahvas ning seetõttu läksidki paljud ajakirjanikud väga hästi nende mõtetega kaasa, nentis Olesk. "Väärtustati seda positiivset poolt rohkem kui seda kriitikat, mis samamoodi oleks võinud seal projekti juures olla."

Arko Olesk toob välja, et tudengisatelliidi meediastumise näitel on kaks poolt. "Ühelt poolt me ju tahame, et teadus paistaks välja, teadusest räägitaks ja räägitaks positiivselt. Teiselt poolt me peame teadvustama ka neid ohtusid, mis sellega kaasnevad, kui see kajastus muutub väga kriitikavabaks või nihkub eemale sellest n-ö teaduslikkusest."

Olesk selgitab, et kui teaduse nimel hakataksegi vahendama isiklikke arvamusi või väiteid, mille teaduslik põhi ei ole kindel ja ajakirjandus hakkab neid teaduse pähe edastama, siis see hägustab avalikku debatti ning tekitab küsimuse selle faktipõhisusest.

Meedia kaudu maksumaksjaga suhtlemas

ESTCube-1 ilmselt esimene omataoline teadusprojekt, millel üldse oli meediastrateegia. Teisisõnu kasutasid teadlased eesotsas Mart Noormaga teadlikult ära meedialoogikat.

"Pärast reaktsioone meie esimesele pressiteatele 2008. aastal me saime aru, et meediaga suhtlemist tuleb võtta professionaalselt ja me saime samal ajal kontakti ühe teadusajakirjanikuga, kes õpetas meile, mida tähendab ajakirjanikuelu ja andis meile selgeid viiteid, kuidas me peaksime oma projekti kommunikeerima," meenutab Mart Noorma, kes praegu töötab Tartu Ülikooli kosmose- ja kaitsetehnoloogiate professorina.   

ESTCube'is saadud kogemuse pinnalt toob ta välja, et ajakirjanikega suhtlemiseks peavad teadlased võtma aega ja seda teadlikult tegema. "Meediaga suhtlemise oskus on üks väga konkreetne oskus, mis teatud elualadel, nende hulgas ka teadlastel, peab olema. Kui me töötame maksumaksja raha eest, siis peame saatma maksumaksjale ka tagasi infot selle kohta, mis ta selle investeeringu eest saab. Ja seda me rääkisimegi, kogu aeg, kõik need aastad, miks me seda kosmoseprojekti teeme."

Õppetunnid teistele teadlastele

End meedialoogikaga kurssi viies suutsid teadlased olla veenvad ja viia oma ideed ning eesmärgid paljudeni, sealhulgas ajakirjanikeni. Mõistagi oli projektis palju uudisväärtuslikku - nii Arko Olesk kui ka Mart Noorma mainivad kohe erakordsust, kuivõrd tegu oli Eesti esimese satelliidiga. 

Kindlasti tekib teistel teadlastel küsimus, mida ja kuidas avalikkusele kommunikeerida ning kuidas mõõta selle edu. ESTCube'i näite varal ütleb Olesk, et pressiteated ei tööta kuigi hästi. "Pressiteate peale võttis ühendust heal juhul 1-2 ajakirjanikku, et seda teemat põhjalikumalt kajastada. Mis toimisid, olid üritused, sündmused ja ka isiklikud kontaktid ajakirjanikega, mis tõesti ka tõid suuri kajastusi "Aktuaalses kaameras", meie suuremates päevalehtedes, raadios." 

Mida teeb tudengisatelliidi meeskond praegu?

ESTCube'i meeskonna liikme Andris Slavinskise sõnul tegeletakse praegu ESTCube-2 ehitamisega, et see siis kosmosesse saata. Avalikkusega suheldakse pigem vähem ning kasutatakse kaasavaid kommunikatsioonimeetodeid, näiteks Hooandja kaudu ühisrahastuse saamist. 

"See on teaduslik, tehniline, insenertehniline ja hariduslik projekt ja teavitusega tegeleme siis, kui meil on aega. Peamine eesmärk on saada satelliit valmis ja see käivitada."



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: