"Ränne koondub kõige paremini sellistes paikades, mis on pikalt merre ulatuvad poolsaared. Näiteks Sõrve säär on Eesti üks parimaid rändevaatluskohti, Läänemaal Põõsaspea neem. Aga ka mõned linnud koonduvad ka sirgejoonelisemal rannikul, soovitan kindlasti külastada Kabli linnujaama Pärnumaal, lisaks sellele, et rändavaid linde niisama näeb, seal toimub ka rõngastumine ja näeb linde ka käest," märkis Valker ERR-i raadiouudistele.

Eestist läbi rändavad linnud tulevad valdavalt Loode-Venemaalt ja Skandinaaviast. Eesti on Läänemere piirkonnas suleliste jaoks väga oluline peatuspaik, kus jõudu koguda ja seepärast on oluline, et me oma märgalasid hoiaksime.

"Lääne-Eesti on vee- ja rannikulindudele rändepeatusalana üks äärmiselt oluline paik. Mõnede liikide puhul, ligikaudu kolmandik liikide kogupopulatsioonist teeb Lääne-Eesti märgaladel vahepeatuse ja see on ikkagi väga suur hulk. Kahtlemata on Eestil siin väga oluline vastutus."

Linde ajendab rändama "rahutus"

Valkeri sõnul on tegureid, mis linde rändele ajavad, mitmeid, aga ta tõi välja neist kõige olulisema. "Kõige suurem tähtsus on ikkagi sellel evolutsiooni käigus välja kujunenud rändeajastusel, ja see ilmneb sellise nähtuse näol nagu ränderahutus. Mingil teatud ajahetkel igal aasta tekib lindudel ränderahutus ja kui tuleb sobiv ilm, kus linnud ei pea liigselt energiat kulutama, siis nad hakkavadki rändama oma harjumuspäraste talvitusalade suunas."

Lennuvõimeliseks saanud lindudele on ränne kõige ohtlikum aeg nende elus. Kui väiksemaid linde ohustavad eelkõige röövlinnud, siis suurematele, nagu haned ja sookured võivad probleeme valmistada teele jäävad tehnorajatised, aga ka jahimehed.