Ei ole olemas kopsuvähki, rinnavähki või soolevähki. On olemas rakud, mis läbi geneetiliste mutatsioonide on saanud võime piiramatult jaguneda. Neid rakke nimetamegi vähirakkudeks.

Muutunud on ka vähirakkude pinnal olevad valgud, see muudab need rakud ümbritsevatest normaalsetest rakkudest eristuvateks. See vähirakkude omadus võimaldabki neid valke kasutada ravimite sihtmärkidena.

Vähiravimid on mürgised – peavadki olema, sest nende eesmärk on tappa. Seepärast pakitakse vähiravimid nanoosakestesse, et muuta need tervetele rakkudele ohutumaks. Eesmärk on toimetada vähiravimid organismis kasvajakoesse nii, et terved rakud jääksid mürgist võimalikult puutumata.

Oma uurimistöös olen leidnud peptiidid, mis tunnevad ära kaht vähirakkude pinnal olevat valku. Selle teadmise abil on võimalik anda vereringes sihitult liikuvatele vähiravimitele suund. Kinnitades need peptiidid vähiravimeid kandvate nanoosakeste pinnale, saame ravimi suunata organismis spetsiifiliselt ainult kasvajakoesse ja see võimaldab meil paremini vähki ravida.