Meie kodudes tekib iga päev olmereovesi, mis suunatakse kanalisatsiooni kaudu reoveepuhastisse. Seal on mikroorganismid, kes tarbivad reovees olevaid saasteaineid oma elutegevuse käigus. Reoveest saab heitvesi, mis suunatakse keskkonda ja see on keskkonnale ohutu. Sinna suunatakse ka tööstusreovesi, milles võib aga olla saasteainete sisaldus oluliselt kõrgem. Lisaks võib see sisaldada ohtlikke ühendeid.

Kui võrrelda seda hea veiniga, siis heasse veini tilga tõrva pannes rikume selle. Kui aga olmereovees on väike hulk ohtlikku tööstusreovett, siis see ei ole enam omastatav mikroorganismidele. Reovees olevad saasteained suunatakse keskkonda.

Et sellist olukorda vältida on vaja laboratoorselt mõõta, kuidas mingi reovesi mõjutab reoveepuhastuse erinevaid protsesse. Mõned sellised metoodikad on juba olemas, kuid mina oma doktoritöös uurin, kuidas on võimalik mõõta reovee mõju reoveepuhastile tervikuna.