Meil on ohtralt metsamaad, ja paljud metsad on võetud kaitse alla, kuid nende ökosüsteemid on ikkagi vaesunud. Eriti napib laialehelisi puistuid, sest need on muudetud põldudeks või asendatud kuusikute ja kaasikutega.

Põllumaade taasmetsastamisest ei ole loodusele kiiret abi loota, sest metsaliigid levivad vaevaliselt üle avamaastiku. Oma uurimustega leidsime, et sajand-kaks vanad mõisapargid on parimad kohad pikka aega nõudvate maastikuökoloogiliste protsesside mõistmiseks.

Kunagistest ilu- ja puhkeaedadest on nüüdseks kujunenud varjukad puistud, mis meenutavad metsa rohkem kui metsad ise, sellega vihjates, et metsanduses võiks palju enam kasutada noobleid puuliike kui hetkel tavaks.

Parkidesse on levinud mitmeid metsataimi, aga ka ürgmetsade tunnusliike nagu kopsusamblik ja sulgjas õhiksammal. Kohati on pargid muutunud nende liikide viimasteks pelgupaikadeks.

Loodussõbralikus pargis peab rakendama erilisi hooldusvõtteid: niitma valikuliselt, säilitama seest õõnsaid või surnud puude tüvesid, looma varjupakkuvaid kohakesi, aga seda kõike nii, et inimene tunneks end turvaliselt. Tähtis on säilitada ka pargimaastiku liigendatust lindude ja nahkhiirte jaoks.

Lisaks kohalikele liikidele võib parkidest leida ka kaugelt pärit uudisliike nagu parasiitne puuvõõrik. Vanad mõisapargid ei ole enam pelgalt kultuuripärand, vaid kohad, kus iga inimene saab olla vahetus kontaktis ürgse loodusega.