Viimase rahvaloenduse andmetel on õigeusk Eesti kõige suurem uskkond. Õigeusklike arvukus tõuseb, luterlaste oma aga kahaneb. Täna tegutseb Eestis ajaloolistel põhjustel kõrvuti kaks õigeusu kirikut – Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Mõlemas kirikus on nii eesti kui vene keelt kõnelevaid inimesi. Õigeusklikke eestlasi on tänapäeval veidi üle 20 000, kuid nendegi hulk kasvab.

Õigeusk ei ole vene usk. Ajalooliselt on õigeusk pärit kreeka kultuuriruumist, Bütsantsist, kuigi Eestisse jõudis tõesti Venemaa kaudu. Öeldakse, et seda ei ole Eestis levitatud mõõga ja tulega, vaid rahumeelse misjoniga. Esimesena, juba keskajal jäi õigeusu mõjusfääri Setumaa ning seal on õigeusk eriti tihedalt põimunud inimeste argieluga.

Kirikuvahetusliikumise käigus 19. sajandil läksid paljud Lõuna- ja Lääne-Eesti elanikud õigeusku, kokku ligi viiendik elanikkonnast. Alates sellest ajast on õigeusklike osa rahvastikus olnud püsiv, muutunud on vaid nende rahvuslik kuuluvus – veel enne Teist maailmasõda oli enamik õigeusklikke eesti keelt kõnelevad inimesed. 20. sajand tõi meile ka esimesed eestlastest õigeusu pühakud, kellest tuntuim on enamlaste poolt 1919. aastal tapetud Tallinna piiskop Platon.

Õigeusk on Eesti ajaloo ja kultuuri lahutamatu osa. Paljud õigeusklikud on jätnud meie ajalukku kustumatu jälje, näiteks poliitik Konstantin Päts, kirjanik Karl Ristikivi, heliloojad Cyrillus Kreek ja Arvo Pärt.

Kogumik “Mitut usku Eesti IV. Valik usundiloolisi uurimusi: õigeusu eri” koondab kaheksa artiklit õigeusu ajaloost ja tänapäevast, õigeusu erinevatest aspektidest Eestimaal.